Ilus inetus

Selle pealkirja võtsin ma taaskord Juhan Tamme repertuaarist. Just seda sõnapaari võib kasutada tänase ilma kohta, ma nagu mingi ilmateadustaja juba, igas postituses räägin ilmast. Tänane päev algas tavapärase sissemagamisega, õnneks oli esimene vene keel. Muidugi pani ta mulle mittemillegi eest 1, nagu kombeks on saanud. Peale selle ei võtnud ta mu vaheajakirjeldust vastu kuna see oli liiga vana asi ja ta seda enam vastu ei võta. Krdi tropp ma ütlen, kõige vihatum õps minupoolt üldse. Kas ainult mul on selline tunne, et kõik vene keele õpetajad on sellised? Igatahes vanudes sealt minema minnes tundus, et tuleb mingi kaki päev. Aga jo, panin ööseks igasugused spordikossid katuserenni kuivama. Muidugi hakkas öösel poole nelja paiku sadama, õnneks ema kuulis ja võttis kalossid ära. Töpas ka vaikselt asi areneb, varsti peaks makett valmis saama, värvida on vaja veel. Füsas oli kontrolltöö, mida ma oskasin, mida ime nagu. Sealt kiirustasin 15 minti enne tunni lõppu minema, sõitmaaaa, autogaaa. Seekord oli veits teine ring, teised tänavad ka. Mitte kordagi ei surnud välja (H). Hakkab mulle vaikselt istuma see asi juba, pole väga hullu enam. Tagasitulles oli trollis ikka megapalav, selline tunne et kukun kokku seal. Sain maha siis ikka väga korralikud sõõmud tuli seda jahedamat õhku sisse tõmmata. Siis natuke kodus, mõtlesin pikalt, kas minna trenni või minna teistega ratastega sõitma. Läksin trenni, arvan, et tegin õige valiku. Trenn oli mõnus, korra lendas pall aknast välja ka. Lõpus pelasin Juhaniga, kes nimetas Teisit, Tädi Taisiks, päeva kild :D. Mõnusalt läbi võttis see järjekordne trenn. Igatahes mul on mingi pinksihullus, ainult pelaks ja pelaks. See koolinoorte meistriks tulemine andis kõva positiivse laksu, tahtmist tuli kõvasti juurde. Mõtlesin, et lähen siis peale trenni näiteks Piritale rattaga. Ei olnud just tore pilt, kui seda nägin mis õues toimps. Vihma ladistas, ma olin lühkaritega, rattal polnud porikaid. Laheee, koju jõudsin tõelise sitakäiana. Siin ma nüüd siis olen, lootes, et ilm läheb normaalseks tagasi. Homme on siis mata proovieksam, selle jaoks juba Snickers, Milka ja mingi segumahl olemas. Peale kooli lähen juuksurisse, lasen maha lõigata seda lõnga jälle veits. Kui alustasin ilmajutuga, siis ka lõpetan, täna oli lihtsalt 26 kraadi, varjus. Megamaster. Suvi on käes (#).
Poes käidud nüüd, mugulsibul praetud ( mitterassistlik ) ja nüüd on hea olla. Paljud arvavad, et sibul toiduna on rõve, mina nii ei arva. See läbipaistvaks muutunud mõnus tervislik pallike on tegelikult väga maitsev, tuleb lihtsalt õieti seda valmistada.
Mind nii häirib, et ma oma parema jala reit ei tunne, närvikahjustus liiklusõnnetusest. Muidu ei häiri, aga kui seda katsud siis hakkab häirima. Sama on vasaku jala pahkluu ümbrusega, võin näpistada, kuid valu, mitte kuskil. Esmaspäeval lähengi arsti juurde, eks näis, mis ta ütleb.
Tegelikult häirivad mind paljud asjad, ma lihtsalt ei näita seda välja. On ka asju, mis mind ei häiri, samas teisi häirivad. Näiteks need, kes on õppesõitu sõitnud. Isegi kui sa sõidad piirkiirusega, sõidetakse sinust lihtsalt mööda. Mind ei häiri see absoluutselt, las sõidavad kui tahavad. Eelmises lauses sõna absoluutselt, ma vist kirjutasin selle just esimest korda elus õigesti. Nüüd on sama asi sõnaga õigesti, alati kirjutan õieti. Kõik alati parandavad mind sellega, minu jaoks on just õieti, õieti.
Miks mul üks kaktus ei kasva? Teised 3 on ilusad, aga see üks vaeseke on krimpsus, ei idane, ei mädane. Ta on mul siin saunalaval ( aknalaual ) juba peaaegu aastake ju lösutanud.
Miks on selle suuvärskendaja nimi just Tic Tac? Mul lihtsalt järsku tuli selline küsimus, kust mul see pähe tuli, sellest pole mul aimugi. Võiks ju näiteks olla Ffffreshhhhh :D. Ma ajan siin nii lampi teemat praegu, tegelikult peaks magama minema, oleks natukenegi lootust homme õigel ajal üles saada. Aga noh, eks ma lähengi nüüd.
Head õhtut.