WE'RE FREE.

Hommikust või noh tegelt õhtust. See nädal, on siis möödunud päris rahulikult tegelikult. Aga eks ma alustan siis teisipäevast kuna ma esmaspäevast eelmises postituses juba kirjutasin. Hommikul magasin rahulikult, sisse muidugi, hilinesin umbes 15 mintsa. Järgmine tund oli bioloogia, milles oli kontrolltöö, tundus, et läks nagu enamvähem. Õhtul läksin kossu vaatama, sain teist korda trummi taguda, 1. kord oli eelmisel nädalal. Kusjuures ütlen ette, et see nädal oli eriline, ma hilinesin iga päev. Kolmapäev oli esimene päev sellel nädalal, kus ma puudusin esimesest tunnist, mis oli mata. Ajaloos sain töö kätte, hinne 4, väga hea. Keemias oli KT, spikerdada oli vaja, muidu lihtsalt oli võimatu seda normaalset teha, lõpuks hinne 3. Võis rahule jääda, peaasi, et positiivne hinne. Neljapäev oli siis teine päev sellel nädalal, mil ma esimesse tundi ei läinud, sest uni on ju niiimagus. Tol päeval vist ei juhtunudki midagi erilist. Ei, juhtus ikka - kakaod ostsin :D! Nii ja reede ehk täna siis, magasin rahulikult, esimesse tundi järjekordselt ei läinud. Hommik algas väikse pettumusega, ööga oli jälle tulnud lund :S. Kopp ees sellest juba, isegi minul. Tahaks juba kevadet, nautida linnulaulu ja päikest. Niisiis geost puudusin, pole hullu. Inka oli ka lebo, peale tundi küsisime õpsilt kas ta Vabalaval esineb, ta ei teadnud ja ütles, et mina võiks minna sinna beatboxiga. Aga seda ma ei tee. Muusikas lasi õpetaja ülihead laulu, mida ma terve päev läbi kuulanud olen. Mõnus rahulik, ilma sõnadeta.
Peale kooli juhtus, aga üks imelik asi. Läksime mõne inimesega koolist ära siis. Elioni maja juures loopisime üksteist paar korda lumepallidega. Järsku tuli majast välja mingi mees, kes võttis Hermolt lambist täiega kinni, mingi lükkas teda ja siis küsis, kas kutsun politsei. Muna vastas, et kutsu, ei tea mille eest? Ma läksin küll minema, aga oli seal politseiga asju seletatud ja mitte midagi ei heidetud kellelegi ette. Suht imelik juhtum. Jõudsin koju, siis tahtis Tarmo mind alla ajada :D. Siis said jälle mehed naerda, et ma tegin oma päeva kiireimad sammud. Olin veits kodus, siis läksin Krissu ühte juhet ostma, sain selle. Nüüd saan kasvõi telefoniga 5m kaugusel kõllidest tümmi kuulata. Aga ongi nädal jälle ära räägitud ja nüüd järgneb mõnuus nädalavahetus. Homme üritan magada võimalikult kaua, pühapäeval lähen Teisile kaasa elama, tema meistrikad ju. Ja siis järgmine nädal ongi ju viimane nädal, vaja veel paar asja järgi teha ning peakski korras olema. Tervitaks siinkohal tänaseid pidupidajaid, keda on kuidagi palju. Aga noh reede õhtu siiski. Aitab kah nüüd :D. OIOI, üks tähtsamaid asju jäi rääkimata. Kolmapäeva õhtul oli siis viimane Põgenemine. Lõppes kuidagi nii kurvalt, kuid samas väga väga, ei oskagi öelda seda sõna. Igatahes Michael ohverdas ennast Sara ja oma lapse nimel, mis oli väga südamlik tegu. Lõpus tulid mul pisarad ka silma, lihtsalt niiikahju oli. Ja kui Linc ja Sara seal kaatris veel seda videot vaatasid mis Michael igaks juhuks tegi, siis olid seal ikka üliülihead laused, eriti veel: " WE'RE FREE." See lause kummitab mind pidevalt. Nüüd peaks aitama kah, suht vaieldamatult kõige pikem postitus siiani.
MT (L)
Headööd Helgad ja Akslid!