No tere taas. Polegi siia ammu midagi kirjutanud kuna ei olegi eriti millegist kirjutada. Vaikselt olen siin õppinud ka, aga peaks natuke rohkem. Tervis paraneb õnneks iga päevaga. Nüüd seisan ka püsti ilma valudeta ja pikali ka ei kuku ( enne ei olnud tasakaalu ja oli oht et kukun pikali ).

Täna tegin ka oma esimesed sammud, valus ei olnud, ülirahul.

Ilmad on vahepeal päris karmiks läinud, õnneks mina ei pea minema kuskile :D.

Aknast välja vaadates küll mõnus karge talveilm.

Jõhkralt tahaks kooli ikka, nüüd lisaks sõpradele nägemisele tahaks ka kooli õppima, täitsa tõsiselt. Taaskord pean ma veenduma, et kool on õppimise koht mitte kodu. Lihtsalt ei suuda korralikult keskenduda ja mõelda kodus.

Trennist läksid tüdrukud eile Hiina, mõnus. Sooviksingi neile siinkohal uuesti head reisi.

Eile käis mul külas see Indrek, kes mulle otsa sõitis. Ta oli koos naisega(naine oli vist ka õnnetuse hetkel autos). Tundusid täitsa normaalsed inimesed. Kindlasti on ka neil raske.
Sattusingi järsku kuidagi kirjutamissoonele. peab ikka mainima kui palju on võimalik rõõmu tunda väikestest asjadest. Praegu tunnen rõõmu, et ma saan kirjutada kahe käega. Te ei kujuta ette kui palju võib tunda rõõmu näiteks käte pesemisest.
Üks päev rääkis ema perearstiga ja ta ütles et see oli õnnelik õnnetus. Nagu vanaisa ütles: päästeinglid hilinesid, kuid nad jõudsid siiski kohale.

Ühesõnaga: lõpp hea, kõik hea.