Algus on raske nagu iga asjaga. Asukoht, kus ma alustan blogi kirjutamist on veider, nimelt olen ma haiglas. Juhtus mul karm asi, auto sõitis mulle otsa.
Blogi mõtte andsid mulle Teisi ja Daisi :).
Mõtlesin, et siin lamada päevad läbi on kuradi igav, peaks midagi ette võtma. Nii ma siin praegu kirjutangi, kuulates oma lemmikuid laule.
Aga taas põhjusest, miks ma siin üldse vedelema pean.
Asi algas sellest, et ma hakkasin minema trenni. Jõudsin ristmikule, kus peatub buss. Nägin, et buss tuleb pisut varem. Autojuhtidel läks foori tuli punaseks ja ma sain aru, et ma pean tee ületama kiiresti. Hakkasin jooksma üle tee kui järsku, silmad lõi kinni, ma tundsin, et toimub midagi imelikku. Olles saanud silmad lahti, nägin ma et vedelen ma keset ristmikku.
Autojuht, kes mind alla ajas, tuli autost välja ning küsis: "Kas sul on kõik korras?", mul jäi koha peal karp täiesti lahti ja karjusin talle: "EI!". Ta kutsus mulle kiirabi ning politsei. Mind viidi kiirabiga Mustamäe haiglasse. Seal nägin ma ka ema. Opile viidi mind mõne tunni pärast.
Hommikul ärgates ropsisin ma kohe. 1. päeval käidi mind vaatamas kah. Paljudel tulid pisarad silma, kuid osad pidid isegi kokku kukkuma. Järgnesid rasked päevad ning sain teada, et mu õlas ning jalgades on metalli. Mõne päeva pärast sain ma teise palatisse. Siin leidsin ma endale sõbra - 60-aastase Toomase. Oli tore ja suhteliselt jutukas mees. Kuid täna hommikul kell 8 lahkus ta haiglast, sellest oli kahju. Söögiisust ma ei räägi, seda peaaegu pole. Kuid nagu härra Juhan Tamme ütleb:"Söömine on ainus tegevus, mis toidab."
Välja saada on mul lootust järgmine nädal, suurepärane. Kopp on nii ees sellest kõigest siin.
See ühe käega kirjutamine väsitab käe ära. Võtan nüüd veel õhtuse tableti, ütlen teistele headööd ja keeran magama. Homme uus päev, uued jutud :).
Ilusaid unenägusid !