Kuidas minust sai liiklushuligaan

Vahepealse kuu ajaga on jälle palju muutunud, mitte et ma oleks midagi erakordset korda saatnud võinii, kuid siiski. Tegelikult on see hoopis negatiivses  mõttes erakordne, kuidas ma oma elu jälle üheainsa kiirustamisega pooleks aastaks ära rikkusin. Taaskord meenutaksin siinkohal ühte vanasõna, mis viimasel ajal käib minu kohta päris hästi: tark õpib teiste vigadest, aga loll ei õpi enda vigadest ka. Okei ausalt, see eelmise aasta kerge aedalibisemine oli tõesti lihtsalt halb juhus ning aiaomaniku CSI oskused tõesti imetlusväärsed, aga kui nüüd 26. novembril kell 6 hommikul ise sõita 98kmh 50 alas, siis noh, pole kedagi peale iseenda süüdistada ja ega ma seda ei teegi. Austus ka kavalale politseipatrullile, kes pani oma positsioonivalikuga täkkesse, mäest alla 70 ala ja järsku 50, siis sõidetakse seal ka niisama päeval kenasti 80ga läbi, aga see pole juba minu teha. Ma lihtsalt olen loll.

Õnneks olin viimased paar nädalat harjutanud end mõttega, et load võetakse pooleks aastaks ära ja saan veel kuskil 500 euroga riiki toetada. Imelik, aga hetkel tõesti ei olegi mu tuju peale otsuse teadasaamist sugugi nigel, sest load võetakse neljaks kuuks ning rahatrahv jäi üllatuseks üldse olemata. Suhtun sellesse nii, et saangi nüüd vaikselt raha kõrvale panna, soojal maal käia ning Austraalia fondi raha koguma hakata. Lubade äravõtmisesse üritan ka positiivselt suhtuda, sest ega see järelkoolitus mööda külgi maha ei jookse ning tore, kui ka ARKi eksamitega seoses saab seadusi meelde tuletada. Kui sain sisuliselt 18 aastat iga päev bussiga sõidetud, siis miks nüüd ei saa 4 kuud?

See ongi mu teisitimõtlemise algus, lihtsalt tuleb positiivselt mõtlema hakata, mis sest, et elu pole hetkel just eriline lust ja lillepidu, kuid alati olen mõelnud ja ka teistele öelnud, et langusele järgneb alati tõus, seega HEADS UP! 

Istun praegu mugavas bossi toolis ja kirjutan iPhonest blogi, päris üllatav kooslus. Aasta viimasel päeval olen ka veel tööl, aga ei ole hullu, vähemalt ei pea uue aasta avapäeval tööl olema.

Ma ei tea kas mu positiivsus tuleneb sellest, et viimase 9 päeva jooksul olen saanud 7 päeva puhata või mis, aga üllataval kombel tundub kõik isegi juba praegu paremuse poole minevat, kuigi tegelikult põhjust selleks pole. Trennimotivatsioon on ka imelikult kõrge, tahan teistele ning eelkõige ka endale näidata ning tõestada, et eelmise hooaja tase ei ole mu lagi, vaid ma olen suuteline millekski palju enamaks. 

Arvasin, et tuleb üks kurva sisuga postitus, kuid näe kuis läks, sain aasta positiivse noodiga lõpetatud :) 

Muideks, kui te jätaks siia alla mõne kommentaari, siis oleks väga äss !

ILUSAT VANA AASTA LÕPPU!