HOMME UBAKIVILE!

Jah, nii imelikuna kui see ka ei kõla, siis homme UBAKIVILE! Loodame, et teed on ikka enamvähem läbitavad.

ÜKS ELUUNISTUSE TÄITUMINE!

Kevad, või asi

Vaheaeg on möödunud megalebolt. Põhimõtteliselt ei ole midagi teinud, vahepeal natuke trenni ja rõdu koristasin kogu talve jurast (loe: sifkakoored ja linnusitt) ära. Esmaspäeval sai Brezzas söömas käidud, võtsin šašlõkki friikatega ja mingi mustikakokteili, mis oli mega delicious.

Eelmine pühapäev olid veel juunioride meistrikad. Kõik algas liiga hästi: võitsin Silver Kruusalut 3:2, seejärel kaotasin tulevasele võitjale, Libenele 1:3. Sinnamaani oli kõik super, kuid siis sain vist 4 kaotust järjest, viimase mängu võitsin ja kokkuvõttes 23. koht. Mitterahuldav. Paarismängudes ka erilist edu ei olnud.

Nüüd aga viimasel vaheaja päeval valisin lõplikult kodukino välja, millest siin allpool ka pilt on. Päris võimas asi, 850 vatti :P

Lillepildid on üleeile tehtud ehk 23. märts. Hetkel aknast välja vaadates ma küll mingit kevadet ei näe :/

Pealkirjatu

Järjekordne koolinädal läbi saanud, seekord väikese boonusega - 3. veerand on läbi!

See nädal tundus kuidagi pikana, jube surm oli iga hommik jälle äratuskella kuuldes vanduda, enamasti kuulsin või nägin ma seda juba liiga hilja, et õigeks ajaks kooli jõuda. Kuidagi rutiinseks on see kõik muutunud.

Nädala algusest ei olegi nagu midagi eriti meeles. Ju siis polnud ka midagi huvitavat toimumas. Esmaspäeval ma hilinesin, samuti ka teisipäeval, nagu ka kolmapäeval ja ega siis kolmapäev ilma neljapäevata ei jää. Jah, ainult täna suutsin ma õigeks ajaks jõuda. Ma ei viitsigi muust siin jahuda kui tänasest. Jällegi pean ma ütlema, et ma ei näe mõtet kirjutada igast tunnist mingit eraldi 100-sõnalist seosetust teksti. Pigem võiks ju vähe loomingulisemalt kirjutada, kui ma vaid oskaks seda.. Olgu, paneme siis natuke neljapäevast ka siia kirja, kuna sai ju ajalugu tehtud. Kätte oli jõudnud järjekordne püramiididevõistlus, inimpüramiide mõtlen ma siin kohal. Olime pikalt harjutanud ja lõpuks tasus see end ka ära. Võitsime siis kõige massilisema ja akrobaatilisema püramido auhinna.

Kolmapäeval oli emal sünnipäev. Käisid siis vanavanemad ning "alumised", ehk siis vanad alt naabrid. Mõnus oli Vahuriga juttu puhuda ja palli loopida. Tulid kohe vanad head ajad meelde :)

Trennis läks ka neljapäeval megahästi, mõned punktid olid ikka täitsa ulme. Timmile panin 3 korda ja Mikule 2 korda ära, lõpus väsisin ära ja sain Teisilt 11-3 sisse.

Aga tänane päev. Ainuke päev, mil ma sel nädalal õigeks ajaks kooli jõudsin. Kooli oli teiseks tunniks ja siis saime rõõmustava uudise, meid lubati loengusse minna. Chris Kala oli siis tänane inimene, kes meile maailmatarkust jagama tuli. Ma võin käsi südamel öelda, et just tema, 19-aastane on siiani rääkinud kõige huvitavamat juttu inimestest, kes meil koolis on käinud. Näiteks ka Karl-Martin Sinijärv jäi talle alla. Lausa mäekõrguselt, kui aus olla, kuid see on ainult minu arvamus. Aga minu arvamus ongi kõige tähtsam. Jah, ma olen egoist, seda ma õppisin täna. Me kõik peaks olema natukesegi suurema egoga, kui oleme. Kui sa teed midagi teiste arust valesti ja sitasti, siis ära kuula neid. Tee seda, mis sa ise tahad. Tee, mida armastad ja armasta mida teed. See loeng oli kergeltöeldes fantastiline. Kõik Chrisi arvamused ja maailmavaade, see oli lihtsalt nii kuradi õige! Ma ise tean, mida ma teha tahan ning nii ka teen.

Rääkis ta ka oma raamatust, mis räägib ta eluloost. Ta jättis selle pärast ka 12. klassis kooli pooleli. Tundis, et see pole tema jaoks ning tegi seda, mida tahtis.

Mina üritan nüüd gümnaasiumi ära lõpetada ning THK-sse minna autosid õppima. Tunnen, et just see mind paelub, kõik need karbussid, nukkvõllid ja küttesegud huvitavad mind.

Aitab kah tänaseks, vähemalt mulle tundub, et see tekst polnud üldse minulik, kuid vahel peabki midagi uut proovima ning katsetama.

Pühapäeval juunioride eestikad, mis peaks minu jaoks olema aasta tähtsaimad võistlused, kuigi üldse pole mingit sellist ärevust ega midagi, mis tavaliselt enne tähtsaid võistluseid on.

RISKI SITAKS!

Õnnestumine

Jõu. Olengi taaskord siia sattunud. Möödunud on jälle mõndagi, millest rääkida võiks. Sest kui midagi ei tee, siis pole ka midagi kirja panna.

Say whaaat, ma avastasin, et ma blogisin viimati 1. märtsil. Mina veel arvasin, et üle nädala küll tagasi sellest pole. Aeg ikka lendab.

Vahepeal on siis 2 põhilist asja olnud - gripp ja pinks.

Eelmine nv olid eestikad. Ohjuudas, nüüd ma just avastasin, et mul polegi laskmispäevast midagi kirjas.

Ühesõnaga oli laupäeva hommik, kuupäev siis oli 5. märts. Plaanis oli minna Männiku lasketiiru, seal pidime veetma riigikaitsega terve päeva. Saime siis Rissu isa Sierraga sinna.

Alguses läksime muidugi valesti, räigelt külm oli ka kuna tuul oli. Leidsime siis lõpuks õige maja üles, saime sooja. Alustati siis relvade tutvustamisega. Polnudki palju aega möödas, kui näidati meile, kuidas neid lahti võtta ning hiljem ka kokku panna. Pole just raske arvata, et pärast pidime ka meie täpselt seda sama tegema. Ütleme nii, et päris karm tunne on oma käes hoida sellist üle meetri pikka ja 10 kilo kaaluvat kuulipildurit. Ka see tuli lahti võtta ning kokku panna. Sama oli veel ka 2 snaiper-ja automaatrelva ning ühe "tavalise" relvaga, sarnane nagu politseinikel.

Kui need toimingud said tehtud, siis oli aeg liikuda lasketiiru. Esialgu seadsime märklauad üles, seejärel sõime paar võikut ning alustasimegi tulistama. Tegin seda esimest korda elus ja mul läks ülihästi. 50m tiirus lasin ühe lasu isegi täpselt kümnesse. Kõik 20 lasku oli sellise 17cm läbimõõduga märklaua sees. Sain tulemuse eest ka 5.

Tagasi saime Rassi isa Jeepiga, oi kurja, see V8 mootor on ikka imeheade häältega.

Järgmine päev oli jälle sõitmist natuke ning käisin ka pinksi eestikaid vaatamas. Sättisime täpselt mees- ja naisüksikmängu finaalideks sinna. See aasta olid need üllatavalt põnevad ning tasavägised. Naiste mängu võitis Tsistjakova 4-2, meestes oli parem Vainula 4-3, viimane sett veel 11-9. See oli väga magus mäng ja tore, et Vallot meistritiitli sai.

Esmaspäev oli vist tavaline vä? Teisipäeval läksin kooli korraliku peavaluga. Taaskord oli tekkinud mingi rõve korralik nohu, juba kolmas kord sel talvel. Inka ajal sain valuvaigistit ja siis oli palju parem olla, nagu täitsa terve tunne kohe. Tegin kehalist isegi.

Kusjuures, nüüd natuke teemavälist juttu ka. Ma nägin 1 öö enne seda päeva, et ma suutsin kossupalli korvi pealt sisse suruda. Ma pole ammu ärgates sellist pettumust tundnud. Lihtsalt see tunne oli nii hea.

Kehalise tunnis proovisin siis nagu iga tund, vähemalt korra rõngani hüpata. Nii vähe pole veel kunagi puudu jäänud. 2-3 cm ja ma oleks selle ära puudutanud. Eks siis varsti-varsti.

Õhtul läksin siis trenni, autoga. Enamvähem oli olla, trennis endas sain ka ikka päris niiskeks ennast. Peale trenni Preesist läbi, naistele lilli :)

Kui koju jõudsin, siis oli juba nii sant olla, et tundsin, et homne kooliminek jääb ära. Ärkasin taaskord korraliku peavalu, nohuga, köhaga ja valusate silmadega. Selge, gripp. Hiljem kraadides oli kirsiks tordil veel ka palavik. Niimoodi ma ravitsedes olengi nüüd siin vaikselt tiksunud. See nädal ma rohkem kooli ei jõudnudki.

Eile olid võistlused, kuhu mul oli plaan kohe alguses minna, isegi haigena. Teadsin, et seal on võimalusi midagi ära teha. Alustan seda päeva nüüd vähe detailsemalt.

Kell oli 8.00 kui telefon esimest korda helises. Nagu tavaliselt, siis ma enam magama ei jäänud kuna peaaegu alati on selline kerge võistlusärevus sees. See ei kao peaaegu mitte kunagi, välja arvatud siis, kui minek on kuskile teise eesti otsa bussiga ning kell on 6 hommikul.

Taaskord oli plaan minna autuga ning saigi see taaskord ära tehtud. Jube mõnus ikka hommikul vara mööda linna kruiisida.

Saali astudes oli seal üllatavalt vaikne, esimesel silmapilgul nägin vaid Timmi ja Markust laua taga. Vahetasin riided ning jäin teisi ootama. Varsti tulidki Teisi ja Kätlin. Pelisime soojaks ning varsti algaski võistlus. Esimesed paar mängu rahulikult kotti ja siis Timoga finaalis. Ta on täitsa mängitav, aga ikka kaotasin jälle 0-3. Et siis juunioride üksismängus Harjumaa 2. Muideks Harjumaa meistrivõistlused olid, sellepärast tundsingi, et midagi võib seal korda saata.

Siis oli juunioride meespaar, kus me Timoga kõigile tuimalt 3-0 ära tulistasime. See nüüd koht, kus saan ennast Harjumaa meistriks nimetada.

Mehi ma kaasa ei viitsinud mängida, kuigi ka seal oleks esikümme täitsa reaalne olnud. Samal ajal tegi meie trenni rahvas naispaaris ja naisüksikus puhta töö. Vaid naisüksikmängu pronksi sai üks tädike. Kätlin võitis ja Teisi saab nüüd ennast Harjumaa paremuselt teiseks pinksiks naiste seas nimetada :D

Järgmisena tuli segapaar, mis oli kõigil koos, mitte juunioridel eraldi. Kellega ma ikka pelasin, kui Teisiga siis. Esimeses mängus jõudsime juba kerge üllatuse osaliseks saada, kui mäng järsku ära lagunes, kuid mäng lõppes siiski 3-1 meie võiduga. Peale kätesurumist ütlesid vastased, et nende arust on setid nagu 2-1, aga siis mul tuli pähe kuidas me nad ära saame omada. Näitasin, et siis pool alustasime meie, siis oli 1 poolevahetus siis teine ja siis kolmas. Siis pidi vanamees oma feili tunnistama ja me saime Teisiga omangut tähistada :D

Finaalis polnud meil kergeltöeldes Kätsi ja Timo vastu mingi šanssi.

Meespaaris panime alguses maardukatele 3-2. Mängisime Timoga taaskord. Siis kaotasime 0-3 Kantidele. Ma pole vist elusees nii kehvasti mänginud, kui ma teist setti seal mängisin. Kuidagi keskendumine täielikult puudus.

3. koha mängus panime 3-1 Joale ja Komissarovile ja meile kuulus 3. koht. Timo sai oma 5. medali nendelt võistlustelt ning mina 4. Mina isiklikult olen väga rahul, arvestades seda, et 1 päev varem oli mul veel korralik gripp.

Niiet täielikult õnnestunud võistlused. Võib öelda, et me tegime puhta töö. Võtsime Teisi, Kätlini ja Timoga nelja peale 17 medalit, pretty awesome or what? Peale võistlusi jälle autoga tümmi saatel koju. Käisin pesemas, sõin natuke ja keerasin magama ära kuna väsimus oli korralik.

Terve tänase päeva olen sõna otseses mõttes lebotanud. Põhimõtteliselt sain kell 8 õhtul korralikult jalgele. Muidu olen niisama käinud külmkappi tühjendamas ja vetsupotti täiendamas.

Millalgi saab natuke pilte ka, seniks, olge tublid!

1 NÄDAL VEEL!

Minas olens eestlanes, agas ikkagis räägins nagus lätlanes.

Jou

Nii mõnedki päevad eelmisest postitusest jällegi möödas.

Eelmine nv olid võistlused, kuhu ma autoga läksin, üksi. Eriti kunn oli 10.00 sõitma hakata ja 10.10 kohal olla :) Ühtegi diskopoissi kuskil näha polnud. Võistlused läksid ka täitsa rahuldavalt. Esimene peli oli lebo, teises tuli Saaremäe. Kaotasin 1-3, mis on minu enda jaoks väga hea tulemus. Siis veel paar mängu kuni läksin Timoga kokku. Kaotasin küll 0-3, aga vähemalt 2 setti olid tegelikult minu :D. Lõpus kruvisin veel pinget ja pelasin ühe vennikesega 3-2, ise 0-2 taga olles. Nii tore on vahel inimesi närvi ajada ikka :D

Sealt siis autoga uhkes üksilduses koju ja nv lõppu nautima. Kusjuures ma alles nüüd mõtlen, et see oli ju tegelt juba üleeelmine nv.

Neljapäev oli siis EV 93. sünnipäev. Minek oli nagu tavaliselt sellel päeval Haabneeme, sugulaste juurde. Ütleme nii, et magusat sõin ma rohkem kui soolast. Kõige paremad asjad olid lihtsalt: kirju koer, mingi puuviljadega kook, üks marjadega kook, eesti lipu värvides tort. Kuid kirju koera vastu ei saa ikka mitte miski, seda sõin mingi 7 tükki vist :D

Reede oli siis see oikuipikaltoodatud päev, mil ma esimest korda autoga kooli läksin. Super tunne lihtsalt, kui muidu ei taha kohe kuidagi õigeks ajaks jõuda, siis autoga jõudsin küll :D Esimene tund oli geograafia, peale seda loengud. Esimeses käisid Karl-Martin Sinijärv ja üks tema sõber. Muideks Sinijärv ise elab minuga samas majas. Auditooriumis oli siis korraga 3 inimest, kes Videviku 29 majas elavad. Asko oli siis kolmas.

Teine loeng rääkis EKA-st (Eesti Kunstiakadeemiast) ja klaasipuhumisest. Päris huvitav värk, kuigi ise sellega tegeleda ei viitsiks.

Peale loenguid oli muusika ja töpa ning peale neid autuga koju nagu ikka :D

Nv oli taaskord tavaline, sõitmist oli päris palju. Ahjah, käisime Arno Vaheri matustel :'(

Puhka rahus!

Kurja, kuidas ma unustasin. Reedel oli mu elu üks parimaid kossumänge üldse. Kalevil oli siis elu ja surma peale mäng Riia VEF-iga. Kogu mäng oli Kalev natukene ees, kuid viimane veerandaeg lasti edu käest. Mehed kukkusid järjest vigadega välja ja tundus, et see mäng läheb ära.

9 sekundit enne normaalaja lõppu sai Kalev aga 3 punniga ette, muidugi oskas vastastest Valters kohe kolmese sisse tulistada, kuigi varvas oli joonel, aga kohtunik seda ei näinud. Lisaajal läks ka VEF juba 5 silmaga ette, kuid mäng polnud läbi. Kalev suutis viigistada ja tuli 2. lisaaeg, mis kuulus juba täielikult meile. Saal oli selliseid emotsioone täis et no, polegi sõnu. Lõpuks siis vääritud 109-105 võit.

Teine mäng oli pühapäeval Rockiga, ka ülitähtis. Jõudsin kohale 45 minti enne mängu algust, fännisektoris siis enam normaalset kohta polnud. Istusin fännisektori kõrvale vahekäiku maha. Hiljem muudkui tuli ja tuli seda rahvast ja minuga ühinesid veel nii mõnedki inimesed.

Mäng kahjuks lõpuks kaotati kuigi viimasel veerandajal saadi veel viiginumbrid tabloole. Sellist rahvast pole ma ikka ammu näinud. Kalev hall oli rahvast puupüsti täis, kuigi oli ka palju lisapinke pandud, ikkagi seisis rahvas taga püsti ja vahekäigud uputasid rahvast.

Esmaspäevast nagu polegi midagi.

Täna läks siis ema opile, veenilaienditega. Samal ajal koolis olles oli meil ülimõnus kehaline. Saime kossu pelida. Korraldasin jälle päris hea viskekontserdi :D Igast asendist lihtsalt ops ja ops :D Mingil hetkel sain Tiksi õlaga ja moka seest katki. Tunni lõpp läks nsm peale loopides, aga rõngani tahaks varsti ikka ära hüpata. Soojade lihastega ja jooksuga tulles jäävad veel mõned cm puudu. Korra oli täna küll selline tunne, et no põrkan nüüd rõngani ära :D

Peale tundi pessu, siis estasse, kus "Detsembrikuumust" vaadatud sai. Ema saatis siis sõnumi, et tal opp möödas ja põhimõtteliselt valmis. Peale estat kiirustasin siis koju, võtsin auto, vanaisa korjasin ka kuskilt poolelt teelt peale. Ema oli valmis siis juba, kõndis ka, longates küll, kuid siiski kõndis. Tulime koju, siis täitsin ta käske natuke. Käisin poes ka korra ja peale seda lebo.

Aaaa, vahepeal oli eurolaul ka ju. Võitis see, kes pidigi võitma, kuigi ta polnud mu otsene lemmik. Orelipoiss oli ikka päris muhe, kuigi üldse olid väga head lood see aasta. Vaid 2-3 laulu jäid heade lugude seast välja. Ja no Ott Sepp on ka täiesti omal tasemel :D

Nägemist ossid!