WELCOMMEN 2010 :)

Käes on uus aasta ning on aeg uute tegude jaoks. Ülihea- ma käin juba trepist üles-alla jalgadel, ma olen nii õnnelik. Jalutan ka tänaval ja naudin lund. Vana-aastaõhtul ajasin ka ikka välja ennast. See on nii mõnus kui tuttavad inimesed lihtsalt tulevad ja kallistavad sind ning näevad, et ma olen tagasi siin kus ma olema pean :). Muidu õhtu muutus rahulikult kodus istudes. Ja no ilm - see on lihtsalt mega :D. Tervis on vahepeal megalt paranenud ka :). Vahepeal käisid Kätlin ja Teisi ka külas, mõnus oli jälle rääkida kellegiga pinksimaailmast :D. Praegu kell pool 4 öösel kuulan Võsalaul 2009 ja imestan, kust ometi tulevad sellised? Mina sellest aru ei saa :D
Headööd :)

Jõulud, lumi ja värkisärki

Vahepeal olid meil siis jõulud. Jõuluõhtu möödus mõnusalt ja õhtu täht oli vanaema, kes viskas meile pidevalt kilde. Väga mõnus oli jõulutoitu süüa üle pika aja. See, et jõulud olid see aasta see aasta valged, annab ikka jõhkralt juurde. Muidu kingitusi sain seinast seina, sussidest pealambini :D.
Täna sain ka esimest korda üle kuu aja korralikult õue. Pepu peal trepist alla, siis ratastooli ja libedust nautima :D. Jõhkralt mõnus oli õues, sai ka pisut naabritega juttu puhutud, Märdilt sain kargud ka. Enese seisukord on selline, et vaikselt kodus kõnnin. Tahaks hakata nüüd iga päev hakata õues käima, sest mida see värske õhk ikka teeb.
Praegu nagu ikka, passin tühja :D. Kuulan SkyPlusi, kust täna õhtul tuleb eriti head mussi.
Saaks ruttu jala kõnnikorda oleks ülihea. 11. jaanuar on uuesti arsti juurde minek, eks siis saab teada mis toimub. Eks mõne päeva pärast kirjutan jälle, kui midagi uut :). Tsauki.

No tere taas. Polegi siia ammu midagi kirjutanud kuna ei olegi eriti millegist kirjutada. Vaikselt olen siin õppinud ka, aga peaks natuke rohkem. Tervis paraneb õnneks iga päevaga. Nüüd seisan ka püsti ilma valudeta ja pikali ka ei kuku ( enne ei olnud tasakaalu ja oli oht et kukun pikali ).

Täna tegin ka oma esimesed sammud, valus ei olnud, ülirahul.

Ilmad on vahepeal päris karmiks läinud, õnneks mina ei pea minema kuskile :D.

Aknast välja vaadates küll mõnus karge talveilm.

Jõhkralt tahaks kooli ikka, nüüd lisaks sõpradele nägemisele tahaks ka kooli õppima, täitsa tõsiselt. Taaskord pean ma veenduma, et kool on õppimise koht mitte kodu. Lihtsalt ei suuda korralikult keskenduda ja mõelda kodus.

Trennist läksid tüdrukud eile Hiina, mõnus. Sooviksingi neile siinkohal uuesti head reisi.

Eile käis mul külas see Indrek, kes mulle otsa sõitis. Ta oli koos naisega(naine oli vist ka õnnetuse hetkel autos). Tundusid täitsa normaalsed inimesed. Kindlasti on ka neil raske.
Sattusingi järsku kuidagi kirjutamissoonele. peab ikka mainima kui palju on võimalik rõõmu tunda väikestest asjadest. Praegu tunnen rõõmu, et ma saan kirjutada kahe käega. Te ei kujuta ette kui palju võib tunda rõõmu näiteks käte pesemisest.
Üks päev rääkis ema perearstiga ja ta ütles et see oli õnnelik õnnetus. Nagu vanaisa ütles: päästeinglid hilinesid, kuid nad jõudsid siiski kohale.

Ühesõnaga: lõpp hea, kõik hea.

SUPER !

Tänase päeva võib kokku võtta sõnaga: SUPER!
MA SAIN TÄNA KOJUUUU. Mitte kunagi pole kodu nii kallis olnud. See on hämmastav. Kojuminek läks mul lihtsalt, teised tegid töö ära :D. Alguses toodi kiirabiautoga koju ja siis näitasid sugulased ja sõbrad jõudu. Tassiti trepist üles otse voodisse :D. Kodutoidu vastu ei saa ikka miski. Ei oskagi kirjutada midagi. Tuju ja enesetunne on ka väga head :). Vahin siin telekat ja istun kompuutris ja naudin koduelu :)

Veider unenägu

Enesetunne täna on juba hoopis teisest puust. Olemine on väga hea juba. Sellele aitas kaasa ka tänane 1. ratastoolisõit ning 1. vetsuskäik :D. Koju saan ma esmaspäeval ehk ülehomme. Vaikselt koduuks juba paistab :).

Tahaks ka kooli, mitte just õppima, vaid ikka sõprade pärast. Kujutan praegu ette, kuidas teised mu kotti tassivad ja ma ise kuidagi treppidest üles-alla kaaberdan.

No koguaeg liiguvad mõtted möödunud suvele, et kui hea see tegelikult oli. Sai ju käidud teises maailma otsas(Hiinas) ning ka üldse Eetis sai see suvi kõvasti ringi kärutatud. Ka maal sai oldud ning seda aega seal mõnuga veedetud.

Täna öösel nägin imelikku und. Istusime tuttavaga saunas, mis oli tegelikult ta elutuba ning viskasime nurgas asuvale kerisele leili. Pärast olid kuskil puidust eesruumis mingid naised koos koeraga. Koer jooksis pärani lõugadega minu poole ning samal ajal naised ütlesid, et ta on sõbralik ja ainult nuusib. Mina olin hirmul, kuid koer ei teinudki midagi. Siis ärkasin ma üles.

Loodame, et tänane öö tuleb normaalne ja homne tuju võiks vähemalt sama olla mis täna :).

Veel üks tavaline päev, veel üks tavaline öö.

Täna taas tavaline päev, midagi suurt muutunud ei ole.
Koduigatsus suureneb iga päevaga ja just teatuid asju tahaks. Väga tahaks süüa ema tehtud hommikust omletti koos peekoni ja sibulaga. Ka koduvetsu ei ületa miski.
Täna öösel kadus ühe lõikekoha pealt plaaster, kohe kui pea asendit muudan, hakkab see koht valutama.
Paljud head asjad jäävad tänu sellele õnnetusele tegemata. Näiteks ei saa ma karjäärinõustamisele ning klassiga ei saa bowlingusse. Kuid õnneks saan ma jõuludeks koju, saab kinke-värke-särke :). Kahjuks jääb ära mul ka legendaarseks saanud iga-aastatane Rissumaa trip. Lõpureisi saatusest ma veel ei tea. Peaasi, et üldse klassi lõpetan.
Praegu algas ka õnneks normaalsete õdede vahetus, aga üks tuimik on seal ikka.
Üks tibla lasi palatis sitta just, LÄMMATAB ! Seda, mis siin toimub just praegu, seda ma teile ei räägi. Sest muidu te lihtsalt ropsiks ennast täis. Palatikaaslased on peidus tekkide all. See on väga rõve, mis toimub ja no haiglas ikka näeb elu. Ei suuda mina siin olla enam. Hakkasin teise eestlasega üksteise nägude peale naerma :D. Naaberpalatis tegid naised akna lahti kuna sitahais pidi nii kõva olema, ei pulli saab ka haiglas.
See möll selleks korraks läbi, nüüd tahaks vett, et hambaid pesta.
Aitab kah vist tänaseks.
Headööd :)

Algus on raske nagu iga asjaga. Asukoht, kus ma alustan blogi kirjutamist on veider, nimelt olen ma haiglas. Juhtus mul karm asi, auto sõitis mulle otsa.
Blogi mõtte andsid mulle Teisi ja Daisi :).
Mõtlesin, et siin lamada päevad läbi on kuradi igav, peaks midagi ette võtma. Nii ma siin praegu kirjutangi, kuulates oma lemmikuid laule.
Aga taas põhjusest, miks ma siin üldse vedelema pean.
Asi algas sellest, et ma hakkasin minema trenni. Jõudsin ristmikule, kus peatub buss. Nägin, et buss tuleb pisut varem. Autojuhtidel läks foori tuli punaseks ja ma sain aru, et ma pean tee ületama kiiresti. Hakkasin jooksma üle tee kui järsku, silmad lõi kinni, ma tundsin, et toimub midagi imelikku. Olles saanud silmad lahti, nägin ma et vedelen ma keset ristmikku.
Autojuht, kes mind alla ajas, tuli autost välja ning küsis: "Kas sul on kõik korras?", mul jäi koha peal karp täiesti lahti ja karjusin talle: "EI!". Ta kutsus mulle kiirabi ning politsei. Mind viidi kiirabiga Mustamäe haiglasse. Seal nägin ma ka ema. Opile viidi mind mõne tunni pärast.
Hommikul ärgates ropsisin ma kohe. 1. päeval käidi mind vaatamas kah. Paljudel tulid pisarad silma, kuid osad pidid isegi kokku kukkuma. Järgnesid rasked päevad ning sain teada, et mu õlas ning jalgades on metalli. Mõne päeva pärast sain ma teise palatisse. Siin leidsin ma endale sõbra - 60-aastase Toomase. Oli tore ja suhteliselt jutukas mees. Kuid täna hommikul kell 8 lahkus ta haiglast, sellest oli kahju. Söögiisust ma ei räägi, seda peaaegu pole. Kuid nagu härra Juhan Tamme ütleb:"Söömine on ainus tegevus, mis toidab."
Välja saada on mul lootust järgmine nädal, suurepärane. Kopp on nii ees sellest kõigest siin.
See ühe käega kirjutamine väsitab käe ära. Võtan nüüd veel õhtuse tableti, ütlen teistele headööd ja keeran magama. Homme uus päev, uued jutud :).
Ilusaid unenägusid !