Ma mõtlesin nii pikalt, lausa mitu minutit, et mis lehe ma nüüd järgmisena lahti võtan. Kuna blogger.com on pikalt mul mõttes olnud ning vahel ikkagi tuleb tuju peale, et loeks ja kirjutaks natuke. Jõuan selleni, et loen maksimaalselt 1 postituse läbi ja siis on kõik, kirjutamisest on asi kaugele jäänud. Hetkel ma ei oskagi seda põhjust öelda, et miks ma siia ligi aasta aega kirjutanud pole, ilmselt on asi selles, et mingil hetkel jäi seda kirjutamist aina vähemaks ja vähemaks, kuni enam lihtsalt ei viitsinud, laisk nagu ma olen.
Seega oleks viimane aeg end kokku võtta, vaja ju siia paremale ribasse kirja saada number 2013. See on aastanumber, mille jooksul on juhtunud palju, aga ma usun, et nii on see iga lõpuklassi lõpetaja elus. Tegelikult isegi juba eelmise aasta detsembris... Siinkohal jääb see lause pooleli, sest ma ei oska siit seda jätkata, ei oska selle jaoks sõnu leida, ikkagi see kirjasoon on pisut roostes. Kevad oli mõnus, kasutasin ka viimase võimaluse ära, et Tallinna koolinoorte meistriks tulla, seega tuli neid kuldasid kokku neli. Aprillis oli vanaema sünnipäev, peale mida läks vanaisaga kehvasti, kuid ta on siiski elus, hingab, kõnnib ja sööb, kahju, et ta ise ainult aru ei saa, kuidas tal peale insulti tegelikult vedas, et ta sellises seisundis on.
Järgmine periood millest siin eraldi kirjutaksin, on eksamiperiood, mis algas lõpukellaga. Eelmisel õhtul otsisin kapist kõige haigemad riided välja ning see järgmine päev, loodan, et jääb elu lõpuni meelde. See, kuidas me kõik ühest suust "I'll be there for you" laulsime ning peale puuistutamist igaüks õhupalliga oma soovid taeva lasksime, see tõesti oli imeline, nii imeliselt kurb, et ka minul tõmbas silma märjaks. Need inimesed, need teod, lollused ning naljad, need jäävad! 12 aastat kõige magusamat iga oli saanud läbi.
Eksamiperioodi tulemuste kallal saab kindlasti nuriseda, kuid minul oli sel hetkel kõige tähtsam lihtsalt see paber kätte saada, et gümnaasiumi tõesti lõpetanud olen. Ausalt öeldes, ma ei uskunud lõpetamisesse nii kaua kuni see paber tõesti koos roosiga minu halli ülikonna põlvedel oli, oleks võinud rohkem pingutada ju need 3 aastat, aga me ju kõik teame, kes see oleks on.
Tuli suvi, polnud muud varianti kui tööle minna, aga mida tegema? Lõppes sellega, et mu kallis treener, kes alati mulle abiks on olnud, sebis mind samasse firmasse tööle, kus ta ise töötab. Pesin siis 2 kuud aknaid, sain käia seal, kus teised "inimesed tänavalt" ei saa, näitena Riigikogu ning kõiksugu sadama turvaruumid. Tööõnnetuseks sai telefon liiga palju niiskust ning lõpetas koostöölepingu, otsustasin ka Apple toote ära proovida ning otsutasin iPhone 4S soetada, muideks siiani olen ülirahul, enam muud ei taha.
Peale kahte kuud tööd oli aeg natuke trenni teha ning siis Belgiasse võistlustele minna. Enda tulemustega rahule eriti jääda ei saa, kuid samas oleks olnud imelik endalt rohkem nõuda. Vähemalt oli ilus linn, kümnete kilomeetrite pikkuse ideaalse rannaribaga, kus sai iga õhtu mõnusaid laineid kambaga nautimas käidud.
Kui sealt tripilt tagasi sai tuldud, siis oli juhe koos, mis edasi?! Austraaliasse mineku raha enam ei olnud, reisikaaslane otsustas ümber, polnudki rohkem variante, kui siia jääda. Kuid siiski, mis edasi? Puhkasin paar nädalat nii Ubakivil kui kodus, et natuke mõelda ja kaaluda ning kandideerida. Lõpuks, kui kodus passimine oli tõsiselt kopa ette visanud, siis sain läbi ema töökaaslase mehe tööle firmasse nimega Horeca Service. Täpsemalt tegeleme siis söögikohtade toiduga varustamist, kuulsamatest kohtadest kasutavad meie teenust nt Babybackid, Lido, kõik Boostid ja Yo-d ning Tallinki laevad, ahjaa, Meriton ja Radisson hotellid esitavad iga öö kuradi suure tellimuse.
Üldiselt algus oli raske, peale esimest kahte ööd olin kindel, et nüüd selle nädala kannatan ära ja siis tulen ära, tundus kuidagi mitte mulle mõeldud töö olevat. Mida aeg edasi, seda paremaks asi läks, viimane nädal Steve ja Marttiga olime öövahetuses, sellist huumorit ei saanud krt kooli ajal ka :D
Siin ma nüüd siis olen, tuleviku suhtes endiselt lahtine, hing ihkab meeletult seiklusi, eriti veel praegu, kui novembrikuu, väljas kõle tuul ja üldse täiesti mõttetu ilm. Millalgi ma seiklema lähen, see on kindel, Austraalia on nagu üks ülimalt kindel sihtkoht, rohkem hetkel ei avalda, küll veel jõuab mõelda. Tegelikult olin ma Austraalia viisast vaid maksmise kaugusel ja see jäi tegemata tänu krediitkaardi puudumisele, mille avalduse jõudsin ka juba sisse anda. Elu on ikkagi nii pisikestes asjades kinni, kas pole?
Üldiselt mängin pinksi ka veel, kuigi tase madalamal, kui eelmine hooaeg, sest kui keskmiselt 1-2x nädalas trenni jõuda, siis rohkem ei saagi tahta.
Aga aitab küll tänaseks, selline siis minu viimase aasta kokkuvõte, kindlasti jäi midagi veel välja, kuid küll siis täiendan kui meelde tuleb. Kuid ausalt, ma üritan nüüd jälle uuesti pihta hakata, kuigi elu on praegu väga üksluine.
Ja just sina, kes sa seda loed, sa oled mulle nii tähtis! Aitäh sulle. Olen üritanud viimasel ajal inimestele selgeks teha, kui olulised nad mulle on, seega üritan ka siin oma parima anda.
