Kuidas minust sai liiklushuligaan

Vahepealse kuu ajaga on jälle palju muutunud, mitte et ma oleks midagi erakordset korda saatnud võinii, kuid siiski. Tegelikult on see hoopis negatiivses  mõttes erakordne, kuidas ma oma elu jälle üheainsa kiirustamisega pooleks aastaks ära rikkusin. Taaskord meenutaksin siinkohal ühte vanasõna, mis viimasel ajal käib minu kohta päris hästi: tark õpib teiste vigadest, aga loll ei õpi enda vigadest ka. Okei ausalt, see eelmise aasta kerge aedalibisemine oli tõesti lihtsalt halb juhus ning aiaomaniku CSI oskused tõesti imetlusväärsed, aga kui nüüd 26. novembril kell 6 hommikul ise sõita 98kmh 50 alas, siis noh, pole kedagi peale iseenda süüdistada ja ega ma seda ei teegi. Austus ka kavalale politseipatrullile, kes pani oma positsioonivalikuga täkkesse, mäest alla 70 ala ja järsku 50, siis sõidetakse seal ka niisama päeval kenasti 80ga läbi, aga see pole juba minu teha. Ma lihtsalt olen loll.

Õnneks olin viimased paar nädalat harjutanud end mõttega, et load võetakse pooleks aastaks ära ja saan veel kuskil 500 euroga riiki toetada. Imelik, aga hetkel tõesti ei olegi mu tuju peale otsuse teadasaamist sugugi nigel, sest load võetakse neljaks kuuks ning rahatrahv jäi üllatuseks üldse olemata. Suhtun sellesse nii, et saangi nüüd vaikselt raha kõrvale panna, soojal maal käia ning Austraalia fondi raha koguma hakata. Lubade äravõtmisesse üritan ka positiivselt suhtuda, sest ega see järelkoolitus mööda külgi maha ei jookse ning tore, kui ka ARKi eksamitega seoses saab seadusi meelde tuletada. Kui sain sisuliselt 18 aastat iga päev bussiga sõidetud, siis miks nüüd ei saa 4 kuud?

See ongi mu teisitimõtlemise algus, lihtsalt tuleb positiivselt mõtlema hakata, mis sest, et elu pole hetkel just eriline lust ja lillepidu, kuid alati olen mõelnud ja ka teistele öelnud, et langusele järgneb alati tõus, seega HEADS UP! 

Istun praegu mugavas bossi toolis ja kirjutan iPhonest blogi, päris üllatav kooslus. Aasta viimasel päeval olen ka veel tööl, aga ei ole hullu, vähemalt ei pea uue aasta avapäeval tööl olema.

Ma ei tea kas mu positiivsus tuleneb sellest, et viimase 9 päeva jooksul olen saanud 7 päeva puhata või mis, aga üllataval kombel tundub kõik isegi juba praegu paremuse poole minevat, kuigi tegelikult põhjust selleks pole. Trennimotivatsioon on ka imelikult kõrge, tahan teistele ning eelkõige ka endale näidata ning tõestada, et eelmise hooaja tase ei ole mu lagi, vaid ma olen suuteline millekski palju enamaks. 

Arvasin, et tuleb üks kurva sisuga postitus, kuid näe kuis läks, sain aasta positiivse noodiga lõpetatud :) 

Muideks, kui te jätaks siia alla mõne kommentaari, siis oleks väga äss !

ILUSAT VANA AASTA LÕPPU!

eluolu

Ma mõtlesin nii pikalt, lausa mitu minutit, et mis lehe ma nüüd järgmisena lahti võtan. Kuna blogger.com on pikalt mul mõttes olnud ning vahel ikkagi tuleb tuju peale, et loeks ja kirjutaks natuke. Jõuan selleni, et loen maksimaalselt 1 postituse läbi ja siis on kõik, kirjutamisest on asi kaugele jäänud. Hetkel ma ei oskagi seda põhjust öelda, et miks ma siia ligi aasta aega kirjutanud pole, ilmselt on asi selles, et mingil hetkel jäi seda kirjutamist aina vähemaks ja vähemaks, kuni enam lihtsalt ei viitsinud, laisk nagu ma olen.
Seega oleks viimane aeg end kokku võtta, vaja ju siia paremale ribasse kirja saada number 2013. See on aastanumber, mille jooksul on juhtunud palju, aga ma usun, et nii on see iga lõpuklassi lõpetaja elus. Tegelikult isegi juba eelmise aasta detsembris... Siinkohal jääb see lause pooleli, sest ma ei oska siit seda jätkata, ei oska selle jaoks sõnu leida, ikkagi see kirjasoon on pisut roostes. Kevad oli mõnus, kasutasin ka viimase võimaluse ära, et Tallinna koolinoorte meistriks tulla, seega tuli neid kuldasid kokku neli. Aprillis oli vanaema sünnipäev, peale mida läks vanaisaga kehvasti, kuid ta on siiski elus, hingab, kõnnib ja sööb, kahju, et ta ise ainult aru ei saa, kuidas tal peale insulti tegelikult vedas, et ta sellises seisundis on.
Järgmine periood millest siin eraldi kirjutaksin, on eksamiperiood, mis algas lõpukellaga. Eelmisel õhtul otsisin kapist kõige haigemad riided välja ning see järgmine päev, loodan, et jääb elu lõpuni meelde. See, kuidas me kõik ühest suust "I'll be there for you" laulsime ning peale puuistutamist igaüks õhupalliga oma soovid taeva lasksime, see tõesti oli imeline, nii imeliselt kurb, et ka minul tõmbas silma märjaks. Need inimesed, need teod, lollused ning naljad, need jäävad! 12 aastat kõige magusamat iga oli saanud läbi.
Eksamiperioodi tulemuste kallal saab kindlasti nuriseda, kuid minul oli sel hetkel kõige tähtsam lihtsalt see paber kätte saada, et gümnaasiumi tõesti lõpetanud olen. Ausalt öeldes, ma ei uskunud lõpetamisesse nii kaua kuni see paber tõesti koos roosiga minu halli ülikonna põlvedel oli, oleks võinud rohkem pingutada ju need 3 aastat, aga me ju kõik teame, kes see oleks on.
Tuli suvi, polnud muud varianti kui tööle minna, aga mida tegema? Lõppes sellega, et mu kallis treener, kes alati mulle abiks on olnud, sebis mind samasse firmasse tööle, kus ta ise töötab. Pesin siis 2 kuud aknaid, sain käia seal, kus teised "inimesed tänavalt" ei saa, näitena Riigikogu ning kõiksugu sadama turvaruumid. Tööõnnetuseks sai telefon liiga palju niiskust ning lõpetas koostöölepingu, otsustasin ka Apple toote ära proovida ning otsutasin iPhone 4S soetada, muideks siiani olen ülirahul, enam muud ei taha.
Peale kahte kuud tööd oli aeg natuke trenni teha ning siis Belgiasse võistlustele minna. Enda tulemustega rahule eriti jääda ei saa, kuid samas oleks olnud imelik endalt rohkem nõuda. Vähemalt oli ilus linn, kümnete kilomeetrite pikkuse ideaalse rannaribaga, kus sai iga õhtu mõnusaid laineid kambaga nautimas käidud.
Kui sealt tripilt tagasi sai tuldud, siis oli juhe koos, mis edasi?! Austraaliasse mineku raha enam ei olnud, reisikaaslane otsustas ümber, polnudki rohkem variante, kui siia jääda. Kuid siiski, mis edasi? Puhkasin paar nädalat nii Ubakivil kui kodus, et natuke mõelda ja kaaluda ning kandideerida. Lõpuks, kui kodus passimine oli tõsiselt kopa ette visanud, siis sain läbi ema töökaaslase mehe tööle firmasse nimega Horeca Service. Täpsemalt tegeleme siis söögikohtade toiduga varustamist, kuulsamatest kohtadest kasutavad meie teenust nt Babybackid, Lido, kõik Boostid ja Yo-d ning Tallinki laevad, ahjaa, Meriton ja Radisson hotellid esitavad iga öö kuradi suure tellimuse.
Üldiselt algus oli raske, peale esimest kahte ööd olin kindel, et nüüd selle nädala kannatan ära ja siis tulen ära, tundus kuidagi mitte mulle mõeldud töö olevat. Mida aeg edasi, seda paremaks asi läks, viimane nädal Steve ja Marttiga olime öövahetuses, sellist huumorit ei saanud krt kooli ajal ka :D
Siin ma nüüd siis olen, tuleviku suhtes endiselt lahtine, hing ihkab meeletult seiklusi, eriti veel praegu, kui novembrikuu, väljas kõle tuul ja üldse täiesti mõttetu ilm. Millalgi ma seiklema lähen, see on kindel, Austraalia on nagu üks ülimalt kindel sihtkoht, rohkem hetkel ei avalda, küll veel jõuab mõelda. Tegelikult olin ma Austraalia viisast vaid maksmise kaugusel ja see jäi tegemata tänu krediitkaardi puudumisele, mille avalduse jõudsin ka juba sisse anda. Elu on ikkagi nii pisikestes asjades kinni, kas pole?
Üldiselt mängin pinksi ka veel, kuigi tase madalamal, kui eelmine hooaeg, sest kui keskmiselt 1-2x nädalas trenni jõuda, siis rohkem ei saagi tahta.
Aga aitab küll tänaseks, selline siis minu viimase aasta kokkuvõte, kindlasti jäi midagi veel välja, kuid küll siis täiendan kui meelde tuleb. Kuid ausalt, ma üritan nüüd jälle uuesti pihta hakata, kuigi elu on praegu väga üksluine.

Ja just sina, kes sa seda loed, sa oled mulle nii tähtis! Aitäh sulle. Olen üritanud viimasel ajal inimestele selgeks teha, kui olulised nad mulle on, seega üritan ka siin oma parima anda.