
Pole vist kunagi ühtegi postitust nii raske alustada olnud. Põhjust ei oskagi öelda. Ma käin nüüd korraks vetsus ära, äkki on selles probleem.
Ma olen mõelnud seda juba pikemat aega teha. Võib öelda, et mitu aastat juba. Tahan nii endale, kui ka teistele kirjutada uuesti oma blogi esimese postituse. Ma tunnen, et see on mu sees veel ikka nii täpselt olemas ja tunnen, et tahaks selle võimalikult detailselt kirja panna.
Läks siis kiireks selle trenniminekuga nagu alati, muidugi oli vaja viimasel hetkel veel põiel käia. Selle peale olen ma nii palju mõelnud, et kui oleks trennis kusel käinud, siis oleks see äkki ära jäänud. Aga oleks on paha poiss. Tatsasin siis kiire sammuga piki Preesi tänavat, siis Kolde puiesteed. Ristimikule jõudes põrutas veel viimasel hetkel lühike buss üle ristmiku, mille number oli 26. Kuna ma nagunii hilinemas olin, siis pidin selle bussi peale jõudma. Autod jäid seisma, neil foorituli oli samuti punaseks muutunud ning alustasin jooksu. Ma seda enam ei mäleta kas oli ka mul punane, või põlesid juba kollane ja punane koos. Igatahes panin ajama ja siis käis pauk ära. See tunne oli kuidagi nii eriline, see lendamise tunne tundus nii pikk. Järsku prantsatasin keset Kolde puiestee ja Sõle tänava risti pikali maha. Silmanurgast nägin autol ohutulesid vilkumas, ümberringi kõik jõllitasid ning teised autod veeresid vaikselt mööda. Autojuht, kes mulle just otsa oli sõitnud, küsis kas minuga on kõik korras. Ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda ja ütlesin kurjal toonil, et ei. Ma sulgesin oma silmad, sest ma nii tohutult kartsin seal maas lebades. Kartsin seda, mis tuleb. Kartsin seda, et keegi võib minust lihtsalt üle sõita, kuna see kümnemeetrine õhulend ülekäiguraja juurest edasi viis mind tõesti päris ristmiku keskele. Peale silmade sulgemist kuulsin kõrvus kumamas: „palun kiirabi kolde puiestee ja sõle ristmikule, siin juhtus õnnetus“.
Vahepeal, kui kiirabit ootasin sel külmal maapinnal, jäi seisma G4S auto, mille juht mul pea kinni sidus kuna mul peas korralik haav oli. Möödusid mõned minutid kui kuulsin sireene, peas oli sel hetkel vaid üks mõte: lõpuks ometi! Need hetked seal maas tundusid jällegi niii pikad. Kiirabi jäi seisma, küsiti, kust on valus. Vastasin siis, et vasakut jalga ei tunne ja vasak õlg teeb ka põrguvalu. Seljas oli mul ju seljakott, mis kindlasti eemaldamist vajas. Kotist oli keegi vahepeal välja võtnud rätiku, mis asetati mu lõhkise pea ja külma ning märja asvaldi vahele. Kotirihm tõmmati võimalikult pikaks, kuid sellest polnud abi. Ma vist tõesti karjusin seal maas, sest see koti äravõtmine oli üks valulikumaid hetki mu elus. Kuidagi tõsteti mind siis autosse, seal suutsin isegi enda isikukoodi ja ema telefoninumbri öelda. Enne autosse tõstmist nägin veel silmanurgast keset teed lebavaid valgeid DC tosse, nendest olin ma lihtsalt välja lennanud.
Algas sõit haiglasse. Tegelikult oli kuradi vinge sireenide saatel läbi linna kihutada, ma tundsin, et need kiirused väiksed küll ei olnud. Kordagi seisma ei jäänud, aga kurvid ja pöörded olid minu jaoks küll valusad, kuna iga väiksemgi liigutus tegi just õlale metsikut valu. Haiglasse jõudes tundsin veel viimaseid märgasid vihmapiisku oma näol.
Haiglas küsiti kõigepealt jälle igasugu infot, millest mul õrna aimugi polnud, kuna ma korralikus šokis olin. Iga minuti järel läks valu aina tugevamaks ja tugevamaks. Seejärel veeretati mind kuskile imelikku ruumi, siis kui mind kuskile ümmargusse torru sisse lükati, siis oli selge – kompuuter. Tõsteti mind siis sinna lindi või asja peale ning lükati sisse. Kahju, et need nii väiksed on, mina oma laiade õlgadega ei mahtunud sinna väga hästi ning tuli jälle oiata. Seejärel sõimas see tädi seal ühte õde, kes sai peapesu selle eest, et polnud minult mu kahte hõbeketti ära võtnud.
Poolteist piinarikast tundi pidin ma seal ooteruumis karjuma ja kannatama. Kuigi noh, ega ma ei karjunud, kuid oigasin küll väga kõvasti. Selle aja jooksul tehti mulle 7 valuvaigistavat süsti, kuid mina nendest mingit kasu ei tundnud. Käisid ka veel politseinikud, kes minult mingid tunnistused võtsid. Ega ma järgmine hommik enam midagi ei mäletanud, mis ma neile rääkisin sest ma olin ikka korraliku paugu all. Õnneks nägin seal veel ka ema, kellele oma rasket elu kurta sain. Varsti võeti riided ära, särk lõigati puruks, mis seljas oli. Seejärel tuli järgmine õde, kes mind mööda katkiseid koridore pikalt veeretas. Siis oli minek kolisevasse ja veel katkisemasse lifti. Väljudes olin sattunud päris uhkesse kohta võrreldes eelmisega. Lõpuks toodi mind siis opituppa.
Olid suured valgustid, mille alla mind asetati. Seejärel üks tädike seal ei suutnud mulle kuidagi kanüüli sisse saada, neljandal katsel sai asja korda alles. Peale seda tulid kõrvalruumist mitu targa näoga valgesse riietatud inimest ning siis öeldi, et sa jääd kohe rahulikult magama. Nii ka oli.
Hommikul ärgates ei saanud miskit aru. Kus ma olen? Kes ma olen? Mis juhtus? Ärkasin umbes kell 6, kuulsin et olin pikal operatsioonil, 4 tundi lugesin kuskilt paberitest välja. Edasi läks nii, et 20 minutit uinakut, siis ärkasin ülesse, ei saanud ikka maast ega ilmast aru, katsusin plaastreid, mille all tundusid mingid imelikud jooned olevat ja peale seda jäin uuesti magama. Nii oli korduvalt. Kell oli umbes 10, kui tuli see arst, kes mind opereeris. Rääkis mulle mis minuga juhtus. Umbes sellel ajal käis mul ka ema külas, kuid ma ei mäleta, kas see oli enne arsti käiku või peale seda.
Ta siis lohutas mind, rääkis ka mulle kõigest. Sellest, et ta peoga rahusteid neelas ja magama ei suutnud jääda. Vanaisale ja vanaemale me rääkisime sellest suurest jamast alles opijärgsel hommikul, kuna pole vaja neile mingeid šokke tekitada. Ema tõi mulle siis ka igast sööki ja telefonilaadja. Lisaks ka selle joogipudeli, millest ma peale haiglaskäiku kordagi joonud pole, sest see toob mulle mu kõige mustemad mälestused meelde.
Samal päeval käis ka palju sugulasi mind vaatamas, kes kuidagi mu seisundit uskuda ei suutnud. Küsiti ka, mis mul arus oli. Ei osanud muud vastata kui ei tea.
Kahjuks ma seda enam ei mäleta, kes mis päeval käis. Igatahes esimesena käis Alexander mind vaatamas, hiljem palju klassiõdesid. Tulemuseks palju pisaraid. Kas võis olla näiteks see teine päev, kui ma intensiivis olin, kui mu treener mind vaatama tuli. Vestlust eriti ei mäleta, kuid see on mul meeles, et ta ära minnes kokku kukkus... Pole ka midagi imestada, et ma esimestest päevadest midagi ei mäleta, kuna see rahustite ja valuvaigistite ja kõikide muude ravimite pauk oli lihtsalt nii võimas.
Kõik need intensiivpalati ööd olid päris unetud. Magada sain ju ainult selili ühes asendis, ei mingit kõhuli magamist, mis mulle meeldib. Aga katsu sa mitu nädalat ühes asendis magada, lisaks veel ärkvelolles samas asendis olla. Raske ja tüütu, aga mis teha, tuli kannatada. Kuid seoses magamisega tuli nüüd meelde esimene söömine. Tänu sellele tuli meelde, et treener käis mind vaatamas ikka esimesel päeval ning ta sattus just söömise ajal mind vaatama. Kõigepealt oli üks õde, kes mind üritas istukile saada. Ei tulnud asjast midagi välja, tuli teine. Nad andsid endast 100 protsenti, kuid nad ei suutnud mind istukile aidata. Tuli kutsuda kolmas õde. Lõpuks siis läbi valu ja vaeva olin tõusnud koos kolme õe abiga istukile. See tunne, see jõuetus, see oli midagi sellist, mida ma kordagi elus tundnud polnud. Jõudu lihtsalt ei olnud ja kõik, tee mis tahad. Ma ei suutnud tõsta oma paremat kätt, mis oli täiesti terve, välja arvata väike kivitükike, mis oli peopesas naha all. See tähendaski seda, et üks õde pidi mind ise toitma, aga tal see eriti välja ei tulnud. Suuresti oli asi ka minu tahtmise taga, isu polnud absoluutselt. Ta loobus peale seda, kui olin paar korda öelnud, et ma tõesti ei soovi. Vähemalt suutis mu treener mulle magustoidu sisse sööta. Järgmisel päeval sain juba ise istuli, väike areng oli juba toimunud, kuid edasi saigi asi ainult paremuse poole minna..
Peale 4 päeva intensiivravipalatis viidi mind üle tavalisse palatisse. Sealsetest inimestest on mul meeles Toomas, vuntsidega vanem mees, kellel oli seljaga miskit tõsist juhtunud toas kukkudes. Tema oli ainuke kellega ma päriselus näost näkku normaalselt rääkida sain. Põhjuseks oli see, et haigla läks seagripiohus karantiini. See oli mulle emotsionaalselt väga raske, kuna pidin teadmata kaua olema ilma sõpru ja sugulasi nägemata. Õnneks tõi Karel, kes on tuttav, kes töötab selles samas haiglas, mulle vahepeal läpaka. Ilma selleta oleks ma vist küll otsad andnud.
Teises palatis olles sõin ma muidugi juba koguaeg iseseisvalt. Piinasin ennast meelega sellega, et kui sõin, siis konkreetselt istusin, mitte ainult ülakeha ei olnud ülesse tõstetud. Keeruline aga noh. Ühesõnaga vasak jalg hakkas tänu sellele korralikku valu tegema, sest kui veri sinna valguma hakkas, siis läks jalg raskeks ja hakkas luud nagu tõmbama vms.
Kuna ma eriti ei söönud, siis polnud ka erilist vetsuhäda, kuid viiendal päeval hakkas ka see tunda andma. Ma suutsin kaks päeva korralikku sitahäda kinni hoida, on see vast saavutus omaette. Oli kätte jõudnud aeg, et ette kanda oma hädast õele. Ta tõi siis ratastooli, kuid ega sinna nii väga lihtne ei olnudki sisse istuda, vahepeal tuli ka püsti ju seista. Püstiseismist olin ma juba paar päeva harjutanud. Imelik on mõelda küll praegu, et peab harjutama selliseid asju. Ega mul see alguses kohe üldse välja tulla ei tahtnud. Kui õde oli mind suurde ja avarasse peldikusse lükanud, mind potipeale aidanud ja ise välja läinud, oli superhea olla. Rahulikult sai kõik välja tulistatud ning oma mõtteid mõeldud, kuna parimad mõtted tulevad alati vetsus olles. Järgmine päev sama protsess kordus.
Ühel päeval toodi meie palatisse üks venelasest vanamees, kes kohe algusest imelik tundus. Ilmselgelt polnud tal peas kõik korras. Päris naljakas oli, kui öösel vend magas paar minutit, mida ta tegi meeletu norskamise saatel ning peale mõneminutilist tudumist tõusis ta üles ja läks jalutas umbes sama kaua. Seejärel tuli tagasi, norskas võrdsel helitugevusel mootorsaega jälle maksimum 10 minutit ja oli taaskord aeg väikeseks jalutuskäiguks haiglas. Ja nii kestis see terve öö... Lõpuks sai ka õdedel siiber, ning ta seoti paari rihmaga tuimalt voodi külge kinni. Sellest ei piisanud, kuna vend rabeles lihtsalt lahti. Pärast pandi paar rihma juurde ja peale seda ei saanud tüüp enam liigutatagi ennast, paras.
Sama vend, kuid öö või kaks hiljem suutis sama vanake teha midagi väga rõvedat. Nimelt sittus ta ennast konkreetselt täis. Seda tegi ta vist magades või igatahes pikali olles. Hais oli massiivne, vaatepilt oli jõhkralt rõve. Kuna ta kuskilt vetsupaberit endale hankida ei suutnud, tõmbas ta lihtsalt näppudega üle oma pruuni tagumiku. Peale seda vaatasime ühe teise eestlasest palatikaaslasega üksteisele otsa ja hakkasime südamest naerma kogu selle jama peale. Lõpuks peitsime mõlemad pead tekkide alla ära, kuna see hais oli lihtsalt väljakannatamatu.
Mõni päev hiljem tuli see opiarst oma igapäevasele ringkäigule haigete juurde. Iga kord oli tal ka mingi 30 inimest kaasas, ilmselt praktikandid, kes palati iga jumalama hommik ühtemoodi ära ummistasid. Sel päeval saatis ta teised minema, paar tähtsamat nägu jäi veel sinna ja ta küsis, et noh, kas koju minek või. Mulle see mõte meeldis ja mitte vähe.
Oli 12. päev selles neetud punase-sinise triibulises valges haiglahoones, kui ema tuli mu palatisse koos riietega ja sel hetkel ma mõistsin - nüüd on minek koju... Lõpuks ometi!