Tulekul

Lubasin ühele isikule, et blogin selle nädala jooksul, aga ma siiski täna midagi asjalikku siia kirja ei jaksa panna. See kõik tuleb lähipäevil. Aga sain täna võistlustel oma elu parima võidu ja ühe valusaima kaotuse, mind valdavad väga vastakad tunded...

Eluolu

Miski inspireeris mind täna siia kirjutama, ma ei oska öelda, kas see oli see, et üks inimene tahtis näha mu õnnetuse postitust või oli see hetke muusika, mida ma kuulan. Olen viimased päevad kodus kuulanud ainult igasugu relaxing, tai chi ja chillout kraami. Autos on muidugi vähe karmim kraam, aga see tahab ka jälle uuendamist, sest nii kiirelt viskavad uued lood kopa ette. Üldiselt ma südamest tõesti tahan siia rohkem kirjutada. Tihtilugu ma väidan, et pole selleks aega, kuid tegelikult leiame me kõik alati aega kui vaja. Tundub, et täna ei tulegi tavaline postitus, aga samas mul on tunne, et selle väite lükkan ma kohe ümber.
Vahepeal on siis kõvasti koolis käidud ja pinksi mängitud jällegi. Vähemalt on lähiaastatel nende mõlemaga lõpp peale seda hooaega. Pinksis pole erilisi motivaatoreid enam, mis siis, et see hooaeg on väga hästi alanud, juba praeguseks 1 karika ja 4 medalit ning lisaks muud nänni koju toonud. Ainuke asi on see, et tahaks saada reitingus esisajasse, muid soove mul pole. Õppimisega on ka nii, et ega ei ole hetkel tahtmist kui 12 aastat järjest seda tehtud juba. Nagunii ma ei tea mida ma õppida tahaks, seega on lihtsam ja huvitavam tavalisest argielust võtta time-out.
Austraalia plaanist peaksite te kõik juba teadlikud olema, siin on kuskil allpool see kirjas ning ega ma muudest asjadest viimasel ajal eriti ei räägi ka, kui Austraaliast. Nüüdseks olen leidnud endale reisikaaslase, kelleks on mu suurepärane klassiõde Sandra. Me lihtsalt iga päev räägime sellest, et kui väga me sinna juba minna tahame ning mis me ägedat kuskilt blogist jälle lugesime, nii super! Ma olen kindel, et hakkame elu seal  13 000km kaugusel nii yololt võtma, kui vähegi saab. Aga nii mõnus, kuid samas kadedaksajav oli täna Petra venna pilte vaadata, kes ka nüüd alles Aussi läks. Hetkel on küll ainuke mõte, et saaks siit hallist sügisilmast juba minema, peenikese rannaliiva, helesinise ookeani ja meloniistanduste juurde. Loodame, et ülehomme see lubatud lumi maha tuleb, küll siis siin jälle natukene parem on, sest kuu aega mingit 5 kraadist ja aint vihmast ilma viib hea tuju kus kurat ning asemele tuleb teadagi mis.
Üldiselt oleks vaja nüüd mingit järgmist sündmust, mida oodata. Ilmselt on nendeks jõulud, sest midagi huvitavat enne seda vist pole. Üks suurem asi veel - vahepeal tegin toa remondi ära, selle üle võib uhke olla, täitsa kena teema sai.

Lõpetaks selle postituse ühe lausega raamatust "Minu Austraalia".

Elu on seiklus ja sina oled saladus selle keskel. 

Work hard, play hard!

Jah, mul pole oma vabanduseks taaskord mitte midagi öelda. Võibolla siis tõesti ainult ajapuudus. Vahepealne aeg on läinud täitsa tavaliselt, mis ta siis erilist ikka olema peaks. Üldiselt 1. septembri aktuse proove tegime me juba nädal enne kooli algust, mis veits dislike oli. Kuid vähemalt tuli aktus megasuper, see korvab selle nädala täiega. Seejärel juba algaski viimane aasta selles Pelgulinna koolis, uskumatu, kuid nii see on! Alles see ju oli, kui mind kooli saadeti. Trennidega on suhteliselt sama lugu nagu eelmisel aastal - olen treener. Ma küll ütlesin Kätlinile eelmise hooaja lõpus, et järgmine aasta ma enam treener olla ei taha, kuid tal polnud jällegi kedagi teist võtta. Õnneks on sel hooajal nii, et lähme väikeste ajavahedega, üks päev mina enne ja teine päev tema enne, seega ei pea ma üksi eriti kannatama seal. Seeeest käin 2 korda nädalas. Aga no kuidagi on vaja ju raha teenida. Lisaks veel max 2 korda nädalas käin Forellis ise trenni tegemas. Mis siis veel teoksil?
Rebaste rets oli eelmisel nädalal, nad elasid selle kenasti üle ning nüüd on nad au ja uhkusega PG gümnasistideks ristitud. Kia aka Sinilind hakkas üleeelmisel reedel streikima, jäin konkreetselt tee peale. Siiani ei ole viga selge, kuid loodame Vahuriga reedel asjad korda saada. Nii kaua sõidan vanaisa vana Toyotaga, mis teise käiguga läheb 90 välja :D
Lisaks olen siin vahepeal veel võistlustel käinud, eelmisel nädalavahetusel sain Viljandis laupäeval B-klassis 2. koha, kuid pühapäeval nii hästi ei läinud. Lubasin Kätlinile teatripileti välja teha, kui TOP30-sse ei tule, minu koht oli 44, seega peab hakkama teatripileteid vaatama :D
Ahjaa, eelmisel reedel oli õpetajate päev. Mina olin siis Timo, meie bioloogia õpetaja. Kõige haigema huumoriga vend, kes Tubli asemele tuli biod andma, super, et nii läks ikkagi. Üldiselt läks päev normaalselt, sai kõik seitsmendikud ja kaheksandikud talitsetud ehk mul olid kõige hullemad pubekad :D ühed panid enne tunni algust telokõllidega Gangnami tööle ja see pani endal ka jala kaasa tatsuma isegi.
Jaaajaaaa Rootsis käisime ju!!! Kordasime eelmise aasta trippi, ehk mina, Annika, Riina ja Vahkaga olime kruiisil ja lisaks üks öö veel Stockis ka. Varmo polnud enam child, vaid adult ning pidu võis alata. Sessuhtes joppas, et Manš töötab ka ühe laeva peal, mille nime ma ei mäleta ja just sellel ajal oli ta ka tööl kui me läksime. Lõpuks aitasime siis Vahkaga tšikkidel Tallinki laeva laudu pesta, aga yolo ju :D Esimesel päev, kui kohapeal olime, siis sõitsime kogu seltskonnaga veel kuskile sugulaste juurde. See koht oli täielik paradiis, oleks vaid ilm pisut parem olnud, aga ma ei virise. Seda lihtsalt ei saa kirjeldada, piltidelt saab mingi ettekujutuse, kuid oma silm on alati kunn. Lühidalt, oli see siis merekaldal, kalju peal ning igalpool ümber paistsid saarekesed. Hiljem kui tagasi Stocki tulime, trippisime veel linnas ringi ja võtsime juba kolmandat korda kohustuslikud kuumad valged šokolaadid, see juba traditsiooniks saamas. Õhtul siis hotellis vähe lappesse ja järgmisel päeval harisime end ka veits - käisime Vaasa ja alkoholimuuseumis. Mõlemad olid awesomid. Kokkuvõttes oli jälle megakunn tripp, koolivaheajal teise rahvaga uuesti väike kruiis :P
Eile hakkasin siis oma tuba remondiks ette valmistama. Sai 100 euri eest tapeet ära ostetud ning tõstsin oma armsa kodukino ja telekad ema tuppa. Lähiajal peaks aken ka tulema ja siis läheb tapeet seina ning eks siis tuleb veel miskit uuendusi välja mõelda.
Aaa muideks reedel peale õpetajate päeva käisin Jüris ära ning siis tuli ju õpsidepäeva aftekas ka teha. Läksime siis rahvaga linna, lõpuks jäime Intsuga Plubi shotte lammutama, ülihea oli. Panime möllu ja siis mingiaeg liikusime veel Kelly juurde. Sealt lahkusin a little bit peale kolme ja siis kõmpisin koju. Kodus natuke üle 2 tunni und ja siis Kätliniga jälle Viljandi poole, võistkondlikutele. Endal tuli mäng jubehästi, see on juba teine kord kui suht kohe peale pidu võistlustele minek ja hästi läheb. Peakski nüüd iga reede välja minema, laupäeval võistlema ja pühapäeval asjalik olema. Kuidagi väga hästi istus see graafik, peale võistlust magasin 12h ning pühapäeval olin powerit täis. Järgmise kirjutiseni, loodan, et see tuleb veel selle kuu jooksul , kuid lubada ei saa midagi :D

Niikauaks laigi, sheeri ja kommenteeri! Sheerida on kõige tähtsam! http://www.facebook.com/photo.php?fbid=362230937194788&set=a.362230930528122.9467626.176743302410220&type=1&theater&notif_t=photo_reply

Seasong 2012 ehk Shijiazhuang, Hiina 2012

31. juuli.

Mina alustasin oma teist Hiina turneest taksost, mis jõudis mu maja ette 21.14 ning millesse ma istusin 21.16. Kokkusaamine kogu reisiseltskonnaga oli Ülemiste Neste tankla juures. Täpselt kell 22 saime siis minema, Nõmmelt korjasime veel Saskia ja ta pere peale. Jätkus sõit Riiasse, vahepeal oli peatus Ikla piiripunktis, kus sai põis kenasti siidritest tühjendatud ja peale seda oli jälle rahulik sõita.

1. august.

Kella kolme aeg jõudsime Riia lennujaama, pakkisime veel pisut kohvreid ümber ja tegime check-in’i ära. Kuna lennukini oli pisut aega, siis oli vaja ka aega surnuks lüüa, sai tavalised tax free poed üle vaadatud nagu alati. Esimeses lennukis istusin lennuki keskel, akna all istus Rebeka ja meie vahel Mikk. Lend läks rahulikult, pisut sai ka magada. Moskva lennujaama jõudes ei saanudki kohe aru kui suur see tegelikult on, kokku on vähemalt 6 terminali ja selles F-terminalis kus meie olime, oli 58 väravat. Seal läksime siis oma värava juurde ära, kus sai natuke pikali visata, läpakas istuda ja ühe koka ja Marsi olin sunnitud ka ostma, igaks juhuks, et ikka tervis vastu peaks, sest mingit toiduisu polnud ja see võib sellistes tingimustes ohtlikuks saada. Ootasime siis 5 tunnikest, seejärel saime siis Pekingi lennuki peale, seal istusime Raivoga kõrvuti, sessuhtes oli hea, et üks venelanna oli nõus oma koha ümber vahetama, et me saaks Raivoga koos istuda. Selle lennuki kiirendus oli ka päris võimas, ikka räigelt rebis istmesse :D aga varsti jäime korraks magama ning siis toodi esimene söök. Ma poleks kunagi uskunud peale eelmist Hiina reisi, et ükski lennukitoit võib nii maitsev olla. Valisin siis kana ning mulle toodi korralik pastaroog, lisaks veel salati, võileibade ning koogitükiga. Kuna meile nii maitses siis Andres tõi meile veel neid asju juurde. Vahepeal mängisime natuke iPadiga, siis väike unepoiss jälle ning peale seda saime jälle süüa. Seekord oli ports natuke väiksem, kuid taas oli kõik täitsa maitsev ning saime topeltportsudest kenasti jagu.

2. august.

Hiinas maandusime kohaliku aja järgi kell 1, enne maandumist veel need valgustatud linna vaated kõrgelt lennuki peale olid muidugi suurepärased, tekkis isegi selline mõnus kodutunde moodi asi, et olengi jälle siin tagasi. Saime siis ilusti maha, kohe kohvrid kätte, kuid kahjuks Karine kohvrit ei paistnud kuskilt ja jäigi tulemata. Arvatavasti on see Moskvas, kuigi kindel ei saa olla. Varsti nägime siis meid vastu võtma tulnud inimesi, nendega saime bussi , kus ma praegu seda teksti kirjutangi. Liigume siis Shijiazhuangi poole, mis on Pekingist 300km kaugusel. Üldiselt siiani on üllatanud see, et söögiisu polnud kuni Hiina lennuni absoluutselt ja unevajadust pole ka nagu eriti olnud. Koguni 36h jooksul maganud kuskil 2 tundi, nüüd hetkel hakkab siin kirjutades nagu uni tulema, kuid kuna enne magama ei jäänud, siis seetõttu tulingi siia kirjutama. Seega ehk saan andeks, kui laused on vigased ja ebaloogilised, buss hüpleb ka korralikult ja oma teksti on päris raske lugeda. Shijiazhuangi on veel kuskil 150 kilti, seega loodame kuskil kella 6-7 vahel sinna jõuda. Kõik on siiani muidugi võimas, kuid ikka veel ei ole seda reisi tunnet üldse, lennud läksid ka kuidagi nii märkamatult, eelmine kord läbi Londoni 12h lennates oli ikka vähe teine tunne. Äkki õnnestub nüüd pisike uinak teha, sest muidu olen vist homme täitsa küpse.

Nii, möödunud on nüüd esimesed päev siin õiges kohas, kuid jätkan oma kirjutamist sealt, kus eelmine kirjutis pooleli jäi.

Bussisõit peale mu kirjutamist kestis veel ulmeliselt kaua, eelkõige seetõttu, et kiirusepiirang on siin 80km/h. Nii me loksusimegi seda 300 kilti vist mingi 5 tundi. Kohalejõudes saime kohe toakiibid kätte ja siis kohe hommikusöögilauda. Kerge šokk oli kohe see, et eriti miskit söödavat polnud. Võtsin mingit lillat kapsast, mida ma olen kodumaal ka söönud, kuid siin oli see ülivürtsine, nagu paljud teised asjad, aga mulle need meeldivad. Seejärel sai 2 tunnikest magada ja siis oli aeg esimese trenni jaoks. Alguses oli üllatav see, et eest-ja tagantkätt mängisime kokku pool tundi soojaks, siis veel väiksed 15 minutlised harjutused ja siis multipalle. Nagu ma arvasin, siis oli ka siin suured pesukausid ja seal on kuskil 200 palli ma usun, seega ikka päris sego värk. Peale trenni siis kohe sööma ja siis läksime vaatasime korraks linnapoole ka. Jalutasime kuskil 15 minti, kuni jõudsime ühele suuremale tänavale, siis leidsime ühe suurema kaubanduskeskuse. Trippisime seal siis natuke, vaatasime tehnikat ja siis ma leidsin endale valge LED-kella, juhhuu. Eestis jäin ju sellest voucheriga ilma aga nüüd sain 3 korda odavamalt siit täpselt selle, mida tahtsin :D peale poeskäiku kohe tudule.

Reede 3. August.

Hommik algas siis Kätlini äratusega kella 7 ringis, seejärel sööma ja varsti trenni. Oli aeg esimese kolmetrennise päeva jaoks. Üldiselt kõige hullem polnudki, isuga trenni tehes läheb aeg alati kiirelt. Vahepeal on siis igas trennis 10-15 mintsane paus, mis on alati ülimagus, saab poes Tropicana järel käia ja muu selline värk. Tropicana on siis meil siin üks mahlajook, mida me eelmine kord Pekingis lihtsalt räigelt sisse kaanisime, parim asi, seda tuleb koju ka kaasa osta, sest kohvreid võib ju 2 olla ja kumbki veel 23 kilo, ülihea.

Aga eile õhtul mängisime veel piljardit veits, tegime nalja, kuid magama saigi alles mingi 3 aeg, sest Mikk ei suutnud õhtul vait jääda kuidagi :D

Laupäev 4. august.

Hommikul äratus jälle samal ajal, 2 muna ja 2 röstsaia mingi moosiga sisse ja siis trenni. Üldiselt on tegelikult kõik päevad sarnased, kuid täna ei ole kolmandat trenni. 3 trenni ongi õnneks ainult kahel päeval ja pühapäeviti on vaid hommikune 2h45min trenn. Neljapäeval tegime siis 7.5h trenni, kolmandik päevast põhimõtteliselt, suht sego või mis :D aga nüüd istungi siin, rõõmustan oma palga üle, mis ongi õige, lähen käin veel vetsus ära ja siis lähen maššaazi. Raivo ja Kätlin on juba ära käinud, mõlemad olid täiega oiganud seal, maššöör pidi täiega jõuga seljas elama, päris hea. Olgu, bye!

Massaaž oli päris hea, kuigi ei saanud üldse aru et, mis pidi ennast nüüd jälle keerama peab. Vähemalt kestis tund aega ja noo jalad olid ikka ulmevalusad, korralikult pani oigama. Õhtul sai juba kell 9 magama.

Pühapäev 5. august.

Hommikul sõin ära, hakkasin trenni minema ja avastasin, et reket on kadunud. Saalis ka polnud ja mõistsin, et eilse saalikoristuse käigus jäi reket sinna. Rääkisin treeneritega ja ajasin veel ärijutte, kuid reketit eikuskil. Teised mängisid samal ajal sette, peale küsimist mängisin veel enda teise reketiga, millel tagantkäe all nupp. Vähemalt sain kokku 4 setti piludelt kätte. Kuskil poole trenni peal tuli inglaste treener minuga rääkima ja ütles, et keegi leidis eile reketi, see ongi minu oma, aga pole seda veel kätte saanud siiani, homme on lootust. Peale trenni läksime suht kohe linnapeale. Taksoga läks 39 kohalikku ehk umbes 6 euri ja me sõitsime umbes 20 kilti. Kätlini ja vanematega enam kokku saada ei suutnud, sest meid toodi umbes 50 meetrit eemale, kuid see oli juba võimatu missioon, sest vaadates seda, kui palju rahvast seal oli, siis pole midagi imestada. Poest miskit ei leidnud, pärast läksime Mäkist läbi ja ma võtsin ühe kanawrapi, mis oli helerohelise lavaši sees, päris huvitav oli. Seal sees olid nagu seened ka, kuid mõtlesin, et yolo ja sõin kõik ära :D

Pärast tagasi ja siis väike füüsilise tegemine. Natuke hiljem läksime jälle siia samasse linnapeale, kõigepealt olin ma esimene julge, kes julges juuksurisse minna, pärast tuli 3 matsi veel. Pead pesti 2 korda, enne lõikust ja pärast, lisaks veel korralik lõikus, läks kokku vaid 10 jüääni, ehk natuke üle ühe euri, päris ulme. Aga seal olime nagu VIPid, meid pildistati, filmiti ja pakuti juua. Ega iga päev ju suurte silmadega valgele inimesele soengut ei tee. Peale käisime veel poodides, ostsin uued lühikesed teksad, eelmised mis Hiinast ostsin, kestavad ka siiamaani, vot sulle made in china. Lisaks ostsin veel ühe 8-gigase mälukaardi fotokasse. Nüüd libistame vaikselt õllekest ja nüüd tudule ära J

6. august. Esmaspäev.

Hommikul ärkasime tavalisel ajal nagu ikka, siis jälle 2 muna ja 2 võikut, kuna hommikuti lihtsalt pole siin midagi süüa. Läksime trenni ja kohe esimese asjana sain oma reketi kätte, „big thanks“ ning päev võis jätkuda. Esimene trenn oli lebo, aga lõunat sööma minna ei viitsinud. Teises trennis läks kohe alguses andmiseks – kaks trennikaaslast, pilukad läksid omavahel tõmblema, minu mängukaaslane lõi jalaga lõpuks seda teist venda. Peale seda tuli treener ja tõmbas talle samamoodi jalaga perse ja siis veel 2 korda tugevalt näkku. Vot nii on asjad siin Hiinas. Pärast tegime multipalle.

Peale trenni oli väike söök, tegin inglastele ka nalja natuke veel, öeldes et lauatennis on meie rahvussport. Kuid inglise keel on siin küll soravamaks läinud, kohati tuleb täitsa hästi juba. Natuke oli peale sööki aega, siis oli kolmas trenn. Rääkisin Kätlini ära ja tegime selle jõusaalis, enne oli 15 mintsa sörki väljas. Tegime natuke trenašööridel ja siis läksin mina kangi tõstma. Parimaks jäi täna 50, seeriaid tegin 35ga. Korralik on see, et kui me neid kõhu-ja seljalihaseid teeme, siis nüüd suudan ilma viilimata järjest mõlemad 40 järjest teha. Aga peale trenni tegime veel väikse jalutuskäigu ning nüüd elasime Heiki Nabile kaasa, kellel nüüd on olümpiamedal kindel, juhhuu! Täna sain veel sõprade ja sugulastega rääkida pikemalt, see oli meeldiv. Nüüd libistame vaikselt Tsingtaod, täpselt sama oli ka 3 aastat tagasi :D headööd!

7.august. teisipäev.

Hommik algas jälle 2 muna ja 2 võikuga nagu siin juba tavaks saanud. Trenni liikusime sellise teadmisega, et see jääb täna ainsaks trenniks. Üldiselt oli väga uimane trenn, ilmselt seetõttu, et ma jäin jälle peale kella kahte magama. Ise ka ei usu, et teen päevas 7 tundi trenni ja magama ei jää. Peale trenni siis väike sööming ja seejärel oli juba buss maja ees ootamas. Läksime siis veeparki, mis osutus päris huvitavaks, kuid omamoodi kogemuseks. Kõigepealt ostsime siis 50 jüääni eest pileti, siis said järgmisest kohast võtme, siis võtsid omad plätud kätte ja panid jalga sealt antud plätud. Muidugi see riietusruumi teema oli omatte värk üldse. Veeparki sisse astudes oli siis ikka jõhker vaatepilt, neid pilusid oli nii palju lihtsalt. Alguses tiirutasime Irinaga ringi, pärast Kätlini ja pägalitega. Kõik atraktsioonid sai ära proovitud ja päris lõbus oli. Kõige jõhkram vaatepilt oli see, kui rahvas ootas lainet, mis tuleb vaid 1 kord päevas. Nad kõik oli kui kilud karbis, kui mitte veel tihedamalt, võimas vaatepilt, mis lihtsalt jättis karbi täiesti lahti.

Kui olime paar tundi seal möllanud, siis tulime hotelli tagasi, sõime natuke ja siis juba taksodega linna. Kahjuks oli põhiline koht kinni, pettumus oli jälle korralik, kuid käisime natuke kõrvalpoodides ning varsti oli kogu see turg, mis enne majas sees oli, oli nüüd välja kolinud. Päeva lõpetasin siis teksade, 3 t-särgi, 2 kella, kossuketside, 44 paari sokkidega ja telefoniümbrisega mille sain tasuta. Võib rahule jääda, kuid homme hommikul jätkame, kella üheksast lähme linna ja 14.30 hakkab trenn, seega jälle vähemalt 4h aega, ühed teksad tahaks veel leida, äkki mõni tumedam pusa, paar vööd, ideaalis ka 4 paari jalatseid ja truupareid võiks ka leida. Konkreetne šopinguparadiis ikka kui õige koht üles leida. Nüüd on kell juba jälle 23.43, kuid äkki õnnestub täna vähe kiiremini magama saada, seega tsaoplao.

8. august. Kolmapäev.

Tänane päev algas tunnike hiljem kui muidu, sest esimest trenni polnud ja sööma ei viitsinud ka minna. Läksime siis hoopis šoppama. Saagiga võib jälle rahule jääda, sain 2 paari tosse, ülimugavad ja üliodavad, eurodes 13 ja 15. Ühed teksad sain ka veel, neid vist rohkem pole vaja. Nüüd osta jäänud veel vähemalt 2 paari tosse, tume pusa, natuke veel sokke ja kodustele ning sõpsudele ka miskit. Aga linnast tagasi tulime tuktukiga, see on nagu motikas, millele on ümber ehitatud siuke kere, kuhu paar inimest mahub. Tulime tund aega ja 2 minutit sellega seda 17 kilti :D päris piinavalt palav oli. Siis tegime Mikiga moedemonstratsiooni ära ja liikusime trenni. See oli lebo, natuke multipalle ja siis võistkonnavõistlus. Kohe peale trenni sööma, kuid sinna minnes saime märjaks, sest täna sadas esimest korda minu Hiinas olekute ajal vihma. Nüüd on eriti lämbe ja niiske ja kuum ja palav koos, aga las olla. Nüüd sätime Raivoga jõusaali vabatahtlikult väikest trenni tegema. Vahepeal olen veel 2 peldikut umbe lasknud, kuid siin ei tohi lihtsalt paberit potti visata, muidu on kohe kellad. Hommikul veel olin hirmul, sest arvasin, et koristaja on raha ära varastanud. Tegelikult panin ma selle eile enne ujuma minekut reketikotti, et seda kõike mitte kaasa vedada. Jube hea tunne oli papp üles leida :D

Nii, olen nüüd tagasi, jubehea oli jälle jõudu teha. Vaikselt sörkisin oma uutel suurepärastel jooksuNikedel ennast soojaks ja siis muud lihasgrupid ka soojaks ja kangi ning trenažööre tegema. Alustasin 30kg, edasi 40;45 ja 50, viimasega läks veel 5 kordust. Päris hea, arvestades seda, et viimati tegin normaalselt kangi üle 2 kuu tagasi. Korra vaatasime peale trenni veel piljardisse, seal küsis järgmine inglane, et kui vana ma olen. Taaskordse 18 vastuse peale, ütles ta, et youre big. Ma harjunud sellega, ega siin Hiinas eriti minusuuruseid pole. Aga eriti imelik oli see, kui esimene kord vanust küsiti, öelda eighteen.

9. august. Neljapäev.

Täiesti tavaline trennipäev, mitte miskit rohkem eriti korda ei saatnud. Jõusaalis läks rinnalt 55 ja piljardis tegin Mikule ja Raivole kotti. Ahjaa, lõunal ostsime reketitele uued kummid ja siis mu lemmikpiff siin pani need peale ka, siiamaani küsib minult mu tuhandet jüääni, mis ma talle kummide liimimise eest naljaga lubasin :D

10. august. Reede.

Tundub, et on samuti tulemas tavaline trennipäev, 1 on juba tehtud ja 1 veel. Nüüd ongi veel 4 trenni üldse kokku jäänud, homme on hommikune trenn ja siis veel viimast korda šoppama. Pühapäeval on ka hommikune trenn ja peale seda ekskurisoonile kuskile paariks tunniks. Esmaspäeval on ka veel need 2 trenni ja siis teisipäeva varahommikul, või pigem öösel hakkame kõigepealt Pekingi poole tagasi liikuma ja siis juba lennuki peale ja jällegi Moskva, aga enam ei lähe mitte Riiga, vaid otse Tallinna. Seega varsti näeme J

11. august. Laupäev.

Päev algas jube külmalt, sest Raivo vana jobu oli konditsioneeri 16 kraadi peale pannud. Aga väike söök ja siis trenni. Täna oli järjekordne tiimide võistlus, aga pisut teistsugune oli see, kui muidu olnud. Esimene mäng oli mul siis kohe Li Ua’ga, kaotasin 1-3. Siis mängisid vahepeal Mikk ja Daniel, peale seda oli jälle minu kord. Endalegi üllatuseks kottisin Thao Juan Thao 3-1 ära. Muideks nagu näha, siis mõned pilukate nimed olen selgeks ka saanud. Peale trenni jälle pesu ja söök ning siis linnapeale. Tänaseks saagiks jäid siis 3 paari tosse, millest ühed Mikushinile, siis veel 2 t-särki, üks ilus nõudekomplekt (!) ja emale koti. Ma ei ole kindel et nüüd kõik sai. Ahjaa mõned paarid võtsin sokke veel :D peale šoppamist nüüd olengi tagasi ja libistame vaikselt õllekest taaskord. Oma lemmikul siinsel pifil – poemüüjal käisin ka külas, ta oli mu kellast väga huvitatud, lubasin talle ka sellise osta, äkki siis jääb väike mälestus minust :D temaga pilt sai ka eile kenasti ära tehtud, seega Hiina reis korras. Jäänud veel vaid 2 päeva kohapeal..

Hiljem ütles Raivo, et õues räigelt sajab. Vaatasime õue ja päris massive vihm oli, koridoris ütlesid teised, et väljas on vöökohani vesi. Läksime siis õue asja kaema, endil ainult lühikesed püksid jalas ja miskit taskutesse ka jätta ei julgenud. Lähim ristmik mis meil siin on, see oli totaalselt vee all. Mõtlesime siis, et oleme head inimesed ja lähme autosid välja lükkama. Alguses lükkasime ise, aga kui me juhendama hakkasime, siis näidati näpuga minu peale, et tule rooli. Autoks oli uus VW Passat, jube ilus ja mõnus, seest eriti. Suured ekraanid ja värgid-särgid. Pärast käisime veel kaamera järel, tegime sellest hullusest pilti ka veits.

12. august. Pühapäev.

Hommikul väike söök ja siis ekskurisoonile. Käisime paar päris huvitavat templit läbi, siis tulime hotelli lõunale ja peale seda jälle linna šoppama. Eriti miskit ei leidnudki, aga sokke sai vähemalt, nagu alati. Õhtul tegime jälle väiksed õlled ja korra käisime Mikuga pinksisaali ka kaema. Üks poiss, keda me Ma Liniks hüüame, kuna ta täpselt tema nägu on, siis seda just karistati seal. 27 minti pidi ta jalgu üleval hoidma ja peale seda pandi poiss füüsilist tegema. Eriti kahju hakkas temast. Lõppu me ei suutnudki oodata, sest ega seda just väga meeldiv vaadata polnud.

13. august. Esmaspäev.

Viimane trennipäev, juhhuu! Hommikuses trennis mängisin Thao Juan Thaoga soojaks, tegime harjutusi ja siis peale pausi tegime esimest korda siin laudade vahelist. Sain 3 võitu järjest, võitsin Thaod, siis Danieli ja siis veel ühte inglast. Siis oli järgmise inglase kord, sellele kaotasin 12-14. Nüüd oli siis lõunasöök, peale seda pakkisin veel kohvrid enam-vähem ära. Varsti ongi aeg teise trenni minna, seega bye-bye.

14. august. Teisipäev.

Varahommikul, õigemini keset ööd asusime siis koduteele. Kohvreid oli meil kõigil nii palju, et lõpuks kõik pagasiruumi ära ei mahtunudki, mõned tulid sisse võtta. Vähemalt sain selles bussis endale mugava asendi magamiseks. Mõni tund hiljem olime jõudnud Pekingisse, kust sõitsime veel tunnike läbi. Seejärel veel Starbucksist üks baguette ja lennukisse. Saime niipalju seal sebitud, et lõpuks istusime Kätlini ja Mikuga koos, muidu oleks mina istunud mingi vene naise kõrval ja Mikk moslemi juures. Sai paar filmi vaadatud, natuke tümmi kuulatud ja pisut pokkerit ka mängitud. Moskvas oli meil jälle kõvasti aega, nagu ka tulles. Seal sai üle pika aja normaalsesse netti, ehk siis FB :D

Viimane lend, Moskvast Tallinnasse, kulges Estonian Airi päris väikses lennukis. Sain korra ka kokpitti näha, megakõvv oli see, kõik need näidikud ja kangid, just nagu filmis. Saime veel ühe muffini ja topsi vett lennu jooksul. Esimest korda elus lendasin pimedas üle Tallinna. See vaatepilt oli jumala võimas, täitsa öise Pekingiga samaväärne. Lennujaamas sain kohe alguses oma kohvrid kätte, oli põhjust rahuloluks, sest pikk lend ja kes teab mis võib juhtuda. Ema oli ka vastas juba ning asusime taksosse ja „home, sweet home“ , siit ma tulen!

Hüvasti lapsepõlv.

Et siis viimane postitus alaealisena. Olen küll siin vahepeal palju teinud ja näinud, kuid just sellel blogistamise alustamise hetkel on jälle see laiskus peale tulnud, oh mind küll. Viimane post oli siis 9. juuni, sellest on pool suve möödas, seega ei mäletagi kõike. Jaanipäev oli pull, jälle selle oma mõnusa seltskonnaga olime Ubakivil, jõime palju õlut, kütsime kõvasti sauna ja mängisime täiega pinksi. Peale Jaanipäeva läksime Teoga tööle, alguses oli jutt, et mingeid mesitarusid kokku panema või midagi sellelaadset. Kohale jõudes ootas meid angaaritäis pinnaseproove. Umbes veerand oli vaja neist ära visata, kokku loopisime neid ära umbes 20 tonni. Sama palju tuli tõsta euroalustele, õnneks saime selle 5 päevaga valma ja nüüd paari päeva pärast peaks palk ka tulema. Saime siis õnneks lepinguga töö, seega hea värk. Vahepeal puhkasin paar päeva, siis tuli vanaisa lagedale sellise jutuga, et tal ja vanaemal on vaja autojuhti. Seekord rohkem kui tavaline Ubakivi ots. Neil olla vaja siis vanad sugulased üle vaadata. Kõigepealt kupatasime Peipsiäärde, vaatasime vana Katase suvila üle, kuhu me enam mõned aastad oodatud ei ole, kahju. Siis ma tegin kohe seal oma esimese selleaastase ujumise ära, niiihea ja muidugi super, et aasta esimene ujumine toimus Peipsis. Siis vaatasime korra Kauksi ja siis juba sealt kilomeetri kaugusele esimeste sugulaste juurde. Seal saime siis ka öömaja ning järgmisel päeval kütsime mööda Peipsi rannikut Räpinasse, Emajõe ületasime parvega, mis oli ülikõva kogemus. Nagu Topgeari vennad teevad, samamoodi lasin sealt üle, aint meie oma polnud puidust :D Räpinas olid siis teised sugulased, natuke vaatasime linna peal ringi ja seal tegin teise ujumise ka. Järgmisel päeval veel kihutasime Võrru, kus olid veel 2 punti sugulasi, seal sain ka ujuda kuskil :D tagasitee oli siis täpselt 250 kilti, päris imelik oli Eesti mastaabis selliseid numbreid liiklusmärgil näha.
Peale trippi puhkasin mõne nädala vist, vahepeal käisin vist veel Ubakivil korra. Siis algas linnalaager, seekord õnneks 10 päeva ja iga õhtu trenn, Spartas. See oli haigelt mõnus, koguaeg muusika mängis kardina taga ja ma sain pidevalt kaasa laulda ja tantsu lüüa. Nendes trennides oli meil see emotsioon kuidagi hea, kõik tegid asju nägu naerul. See kõik siis selleks, et taaskordseks Hiina reisiks valmis olla.
Reedel veel helistas mulle pool 12 õhtul Cämmu, et ma tuleks Hella Hundi parki pinksi mängima, seal pidavat laud olema. Alguses mõtlesin küll, et noo misasja, et päris viitsingi. Aga siis hakkasin mõtlema, et mida ma siin kodus passin ja läksingi. Kõigepeal istusin oma kutsujate juures natuke ja siis hakkas sõpru ja sõbrannasid igalt poolt tulema. Käroliga vestlesin pisut oma sünnipäevast, et mis ja kuidas teha. Siis pidin ta vetsu saatma, kuid nägin enne seda kaugelt ühte tuttavat soengut. Jah, need olidki mu vana trennikaaslase, Arvi lokid. Siis vaatasin, kes teisel pool lauda on - Aap isiklikult :D ütlesin, et tulen kohe tagasi, vahepeal jõudsin veel ühe Eesti räpi vennaga tuttavaks saada, kes esineb EHHF-il ja samas pundis on loo "Alaealine tüdruk" loojatega, teate ju muidugi seda lugu?
Selleks ajaks oli juba nii haigelt palju tuttavaid nähtud ja siis läksime sisse. Sealt võtsime õlled ja tulime uuesti välja ning ma läksin pinksilaua taha vanu trennikaaslaseid tsekkima. Mängisime pikalt, näitasime rahvale sellist taset, et neiud kilkasid ja mehed ohkasid ja oigasid :D Kell oli umbes 2, kui tuli Juku koos oma teiste rastadest sõpradega. Siis oli mingi eriti "ooo jou mida sa siin teed" hetk :D ja siis ta ütles, et see ongi see Varmo, kellest ma teile rääkisin. Siis ma nii naersin seal, muideks Jukule õpetasin ma Jaanipäeval pinksi ja multipalle tegime ka. Ja nii me tagusime seal hommikul kella viieni pinksi, nii kaua kuni õues valgeks läks. Väga lõbus reede oli ja nüüd olen paar korda veel käinud sama seltskonnaga seal mängimas, korra tõstsime laua keset Pikka tänavat ja siis oli nii mängijatel endal kui ka pealtvaatajatel väga lõbus. Ka autojuhid, kelle jaoks me laua vahel eest ära pidime tõstma lasid signaali ja näitasid püstist pöialt. Ahjaa, sel reedel leidsin veel põõsast ühe bemmi võtmed, mille ma Hella sisse viisin ja selle peale öeldi mulle, et oo, nüüd on neil juba 2 autot.
Nüüd sel nädalal pakkus Andres meile tööd, tal oli vaja platsi peal maja ümber terrass ehitada. Võtsime Mikuga selle väljakutse vastu, kuigi me enne midagi taolist nagu eriti teinud pole. Esimesed 2 päeva oli kehva ilm ja töö väga ei arenenud, kuid kolmapäevast reedeni olid megad ilmad ja töö arenes. Kui hommikuti sinna poole liigume, siis lähme kindla peale välja ja sõidame marsaga. Tagasi tuleme aga häälega. Teisipäeval eriti joppas, polnud me veel maantee peale jõudnudki kui üks väga kena püss blond lihtsalt kinni pidas ja küsis, et kas me linna tahame. "Muidugi tahame" ja jooksime auto peale. Saime siis temaga Solarise juurde. Teisel päeval läks hääletamisega umbes 15 minti ja saime ühe Audi A6 Allroadi peale, koguaeg olen sellisega sõita tahtnud, täitsa mõnus :D neljapäeval võttis peale üks tumedama nahaga vend, kes tuimalt telefoniga rääkis ja 130 vajutas, kuni politsei kiirust mõõtis, aga tal joppas, ütlesin ka veel: "lucky." ja siis ise ta ei jõudnud ära imestada, et kuidas kohe nii hästi läks. Reedel saime mingi pikkade blondide juustega mehe peale, kellega juttu eriti ei rääkinud. Aga nüüd jääb üle veel esmaspäeval korra sinna minna, trepp ära lõpetada, lepingud allkirjastada ja palka ootama jääda.
Aga täna, laupäev on siis mu kogu elu viimane päev alaealisena. Uskumatu endagi jaoks, kuid nii see on, lapsepõlv on jäänud seljataha, kurb. Seda tunnen ma tegelikult juba peale kolimist, et sinna need parimad ajad jäid.
Kuid juba täna peale südaööd võin ma üksi autoga sõita, ega see veel kohale pole jõudnud. Aga loodan, et nautisite mu viimast alakapostitust, sest imelikul kombel oli seda täitsa mõnus kirjutada, polnudki mingit blokki ees.
Selline on minu suve esimene pool. Täna siis peale keskööd lähen juba võibolla legaalselt üksi linnavahele sõitma, äkki jõuab siis see sünnipäev kohale. Aga homme sugulastega Preesis väike istumine ja siis pärast nendega linna, kes tahavad tulla. Teisipäeval juba asun siis Hiina poole teele, üritan seal ka tihti midagi kirja saada, kas just iga päev, kuid annan oma parima, et siin lehel ka natuke rohkem jälle käima hakataks :)
Seega kena suve jätku, Varmpz lõpetab @ õues 28 kraadi.

GSI

Eilne päev oli lihtsalt liiga kõva, et sellest mitte blogistada. Oli vist loogiline lause, aga päris kindel pole ka.
Kõigepealt ärkasin siis kella 11 paiku üles, tegin paar võileiba ning jõin oma tavapärast Helluse jogurtit. Tunnike hiljem helistas mulle onu Priit, kes ütles, et tal on õli ja õlifilter käes. Muideks üleeile ma siis rääkisin temaga, et kas oleks võimalik Preesis õlivahetus ära teha. Tunni aja pärast helistas ja ütles, et ta on Tartsiga all. Priit läks siis oma autoga ja me tulime Tartsiga Kiaga järgi. Ajasin auto kanalile, vahetasin põhimõtteliselt üksinda õli ära, Tarmo lihtsalt ütles, mis tegema pean, see mulle meeldiski, et sain kõike ise teha. Hiljem tõime veel õhu-ja bensiinifiltri ära ning vahetasime kahe peale need samuti ära, niiet auto sai suveks väikse hoolduse. Ajasin siis auto tänavale ning läksin vaatasin Mihkli aeda, et äkki ta teeb auto kallal miskit. Alustaski just vahatamist ja siis tegime selle koos ära. Mingi aeg ta küsis, et kuule käime poes ka ära. Siis millalgi vahepeal ma mainisin, et oh nüüd sul ju vahtralehti enam pole ja mul piimakad. Natuke aega hiljem ta ütleski, et tavai sina rooli :D kergeltöeldes hea tunne oli juba siis. Läksin võtsin siis Kiast oma rahakoti igaks juhuks. Kõigepealt ajas ta auto ise välja, seejärel läksin mina rooli, lasin aknad alla ja keerasin volüümi nuppu kõvasti edasi. 1000w supakas tegi korralikku bassi ning nii me teele asusimegi, esialgu Selveri poole. Sportsiduriga sain kohe sõbraks, aga kahjuks veepump ei toimeta tal hetkel nii nagu peaks. See tähendab, et otse ei saa täiega gaasipedaali põrandasse laksida, tuli ühtlaselt anda. Aga kui juba pöörded seal 3000 peal olid, 2. käik sees ja siis sujuvalt pedal to the medal läks siis vedas ikka väga kiirelt näo naerule. Ulmeliselt kiiresti oli 80 rauas. Kuna me Selverist autovaha ei saanud, siis kihutasime Kristiinesse, Miku läks ise korra rooli, et näidata, kuidas see pill veel tegelikult liigub. Täiesti lõpp, mis auto, ulmeline istmesserebimine, tema käes tuli see 100kmh sinna kellale ikka ka väga kiirelt. Saime Kristiinest vaha, pani ta taas mind rooli ning läks see osside nauding jälle lahti. Nägu oli pikalt naerul ja ei osanud lihtsalt midagi öelda :D Pärast ajasin auto ta aeda, ütles et järgmine reede läheb veepump vahetusse, siis lähme uuesti sõitma. Mina muidugi õnnejunnis :D
Ajaaa vahepeal rääkisime neljapäevadest, kuna Ülemistel on iga neljapäev kogunemine ja kiirendamine. Siis ta ütles, et tavai siis kui load saad, siis tuled pargid auto minu oma kõrvale, reserveerin koha. See on eriti naiss teema lihtsalt :D
Vajutamiseni :)

Jälle suvi :)

Hommik Aksels and Helgas. Vahepeal jälle palju toimunud - kool on põhimõtteliselt selleks õppeaastaks läbi saanud, pinksihooaeg on ammu läbi, eks need ongi hetkel tähtsaimad asjad mu elus.

Üldiselt on mul juhe ja kirjutamissoon kuidagi kokku jooksnud. Vanasti nagu võtsid bloggeri lahti ja andsid tuld. Nüüd tuleb see kuidagi väljapunnitatult.

Vahepeal siin õppisin isegi paar päeva, nimelt geograafia eksamiks, mille ma siis sel aastal ära tegin. Seega jääb järgmiseks aastaks 4 eksamit. Viimastel koolinädalatel parandasin veel kõvasti hindeid, tänu sellele sain kolmes aines veel kursuse viied kätte, eriti hea meel on psühholoogia üle, kuna see tuleb gümnaasiumi lõputunnistusele ka. Nüüd jäänud veel vaid 2 mata kursust ja 1 keemia kursus järgi teha. Matas üks 2 jääb kindlasti, sest vaid üks võimalus on veel järgi teha, aga suht savi, peaasi et järgmise aasta lõpuks oleks üle poolte hinded positiivsed. Hetkel on siis mõttes vaid see gümnaasium siin ära lõpetada ja siis ära minna. Kaugele. Ma ei tea, kas on õige seda avalikustada nii vara, aga noh plaanidest võib ju ikka rääkida. Kui kõik läheb nii nagu mina tahan, siis järgmise aasta sügisel tahaks Austraaliasse lennata. Paljud on küsinud, et miks? Sellepärast, et ma olen noor ja mul on metsik seiklemishimu. Ma ei kannata seda ühes kohas passimist, tahaks maailma näha ning elu nautida. Teised inimesed on küsinud, et mida ma seal teen? Selle küsimuse vastus on samuti eelmises vastuses.

Kirjutaks siis natuke lauatennisest ka. Mind valdavad kahepoolsed tunded, hooaja keskel olin päris kindel, et peale seda hooaega lõpetan, kuna 4 korda nädalas trenn ning keskmiselt iga nv vähemalt 1 päev võistlustel oli liiast. Kuid see 1 kord nädalas trenni rohkem andis mulle midagi juurde, mängukvaliteet tõusis, hakkasin mängu ennast palju rohkem nautima. Hooaja lõpus olin reitingus juba 122. real. Viimasel võistlusel Võhmas jõudsin ka veel poolfinaali. Nüüd ei oskagi otsustada, mis edasi? Juunis puhkame, juulis hakkame ettevalmistuma ning augustis lendame 3-nädalaks Hiina. Samas tahaks kooli kõrvalt mingit väikest tööotsa teha. Juba praegu ligi pooled teevad kooli kõrvalt tööd.

Aga ega ma midagi ei oskagi rohkem kirjutada. Kohe lähen korteriühistu üldkoosolekule, lähen vaatan, kellega ma samas majas üldse elan, pole õrna aimugi. Täna vist statale ei jõua kahjuks, muidu olen seal viimasel ajal suht palju trippinud. Saan vähemalt kossuga ennast pinksivabal ajal vormis hoida. Seal lihtsalt mõnus seltskond ka :)

54 päeva pärast on lootust load ka kätte saada!

Wasabi

Te lihtsalt sundige mind homme blogima. Oleks ju tore, kui saaks maikuusse veel teise postituse ka. Üldiselt käib geo eksamiks õppimine, mata suvetöö ka veel jäänud, keemia kah, aga eks paistab kuidas sellega jääb. Eks ma siis homme kirjutan, jee.

Hyva üöta!

Juhilubade ootel :)

Jojou. Pean kohe alguses vabandama, et suhteliselt pikk paus jälle jäänud on. Aga ega polegi midagi väga huvitavat siin kirjutada olnud, kuigi üks suur eesmärk sai vahepeal täidetud.

Peaks tegelikult korra kalendrit vaatama, et mis vahepeal muidu teinud olen, sest ma tõesti lihtsalt ei mäleta jälle, kalamälu, jess.

Igatahes siin natuke üle kuu aja tagasi regasin ARK-i teooriaeksamile ära. Enne esimest korda õppida ei viitsinud, lootsin niisama loomulikust intelligentsist ära teha. Ei õnnestunud. Panin siis järgmise aja vist 5 päeva hiljemaks. Enne seda tegin pisut teste ja läksin palju kindlamalt eksamile, seekord õnnestuski. Mingi 3 viga oli vist siiski, aga see juba savi, peaasi et eksam sooritatud. Kuna eksam oli kell 10, siis otsustasin ka sõidueksami aja panna kella kümneks. Kuupäevaks sai valitud 7. mai, esmaspäev. Kohaleminnes olid juba korralikud parakad, suht ebakindel. Mingi 9.50 sain siis autosse istuda, sõitma hakkasin 9.56. Enne küsis veel, et kas ta oli eelmine kord ka mu eksaminaator, ütlesin, et täitsa võimalik. Ütles veel, et eksam kestab 45 minti, lootsin, et saan vähemaga hakkama, aga helesiniseks unistuseks see jäigi :D

Kõigepealt siis tiirutasime Mustamäel, tegime mulle meeldivaid ringe ja siis lasi mul 3 korda meelega Mustamäe tee lõpus sõita, kus on 30 märk ja kõrval on kohe järjest õuealade ristmikud. Üldiselt siis linnas lõpetab ristmik kiirusepiirangu, aga ristumine õuealaga ei lähe ristmikuna kirja. Ta lasi mul seal 3 korda sõita, siis käskis auto ära parkida ning seejärel küsis, kui kiiresti siin sõita võib. Sain siis juba aru, et ületasin 20kmh kiirust, selgitasin talle oma arvamust ja siis mõtlesin, et siin mu eksam lõpebki. Õnneks sõitsime edasi ja järgmise 30 mintsa jooksul igasugu keerulistes kohtades tegin perfektse sõidu ning sain lõpuks eksami edukalt sooritatud. Vinge värk! Peale autost väljumist oli lihtsalt meeletu kergendus ja lihtsalt lambist naersin päris pikalt :D Üks naine ootas ka seal kõrval veel oma korda, see hakkas ka mu üle muigama. Siis läksin super olemisega kooli, enne premeerisin veel ennast Stati kaheraudsega.

Üldiselt läks see nädal rahulikult, reedeks tegin veel arvutigraafika lõputöö ära ja käisin peale kooli siis veel eelviimast või eel-eelviimast korda Jüris. Hooaja lõpus ei käi seal just palju rahvast, sessuhtes on hea. Tugevamate trennis sai Karl veel Kätlinilt mega sõimu ja saadeti lihtsalt minema.

Täna ärkasin hommikul kell 8, sõitsime Preesi, kust võtsime Ulvi ja vanaisa peale. Siis kihutasin läbi linna lennujaama, viisin ema ja Ulvi sinna. Nad läksid nüüd kümneks päevaks Luksemburgi ja vahepeal käivad neljaks päevaks Portugalis ka, mõnuuus. Homme käin veel Võhmas, lõpetame vähemalt Eestis võistlushooaja ära, võibolla käime mai lõpus veel Soomes. Vahepeal olid siin igasugu võistlused veel, Keilas saime Vitaliga igamehe paarismängus 3. koha ja auhinnaks senise karjääri lemmikkarika :) Eesti võistkondlikel jäime ka 2. liigasse püsima ja saan Gustavit täiega norida, kuna nad kukkusid 3. liigasse :D

Aga olgu, asun nüüd vist fotoblogiga tegelema.

Lugemiseni!

Lähen ja tulen

Pole vist kunagi ühtegi postitust nii raske alustada olnud. Põhjust ei oskagi öelda. Ma käin nüüd korraks vetsus ära, äkki on selles probleem.

Olgu, nüüd on hea olla, kuid kirjutamisega on ikka sama lugu. Igatahes siis eelmine kolmapäev.

Magasin rahulikult, sõin miskit. Seejärel trippisin vaikselt võistlustele, kus esmasel pilgul ei leidnud ühtegi tuttavat nägu, kuid varsti ikka mõnda pinkskarit nägin kah. Kuna all olid kõik lauad pidevalt täis, siis läksime Henriga üles saali sooja tegema, kus oli ülimalt niiske. Pall lihtsalt ei põrganud edasi. Kuna tegime veel 2 setti seal ja ta need mõlemad võitis, siis võttis see ikka käe juba värisema küll. All lugesin siis ühe alagrupi mängud ära ja siis hakkasin järjest kõiki kottima. Finaalivastane oligi siis taaskord Henri, täpselt nagu eelmisel aastal, õnneks laud oli teine. Esimene punkt oli kohe megapikk, mäng meenutas täpselt eelmise aasta mängu, tema blokib üle laua ja ma jooksen erinevatesse nurkadesse. Kogu esimene sett läks punkt-punktis, kuid lõpu kallutasin enda kasuks 11-9. Teises setis sama viga ei teinud, mida eelmisel aastal, et lasen pisut lõdvemaks. Teine sett oli väga hea, olin 7-1 ees ja sama kindlalt lõpuni välja. Kolmandas läksin jälle 8-2 ette, siis ta sai 8-7 järgi, siis mul tekkis korralik värin sisse, õnneks sain sealt punkti kätte, ja lõpuks 11-7! Mäng siis 3-0 kotis, ilma settigi kaotamata võistlus kotis, täpselt nagu üleeelmine aasta. Autasuks siis ilus kuldne medal, mida mul juba 2 tükki oli, kuid iga kuld läheb aina tähtsamaks ning sel aastal sain ka kollase "Tallinna koolinoorte meister" särgi, eelmisel aastal sain helesinise. Sealt siis õnnelikuna koju ja magama, kuna ma olin kuidagi nii väsinud, pabistamisest vist rohkem, kui mängudest endast.

Neljapäeval oli siis jälle huvitav päev, kõigepealt 7 tavalist tundi ja siis kossuturniir. Sain jälle omad minutid ja visatud punktid kätte :D Nalja sai ja mõnus oli, medalid said ka kõik kaela :) 5 päeva jooksul siis 4 medalit, kahel erineval alal.

Reede oli lebo, estas ja venkus käisin, siis sai koju ära. Käisin veel Kristiinest läbi, ostsin emale sünnipäevaks orhidee. Käisime siis mitmes poes munchi ostmas ja siis ma läksin Jürri. Seekord oli suht rahulik ja vähe rahvast. Peale trenne kahes saunas käia ja pärast külma dušši all on arginädalale küll mahe lõpp.

Laupäeval käisin siis Mustvees võistkondlikel. Ega siin pinksijutu lugejaid eriti palju nagunii ei ole, seetõttu palju kirjutada ei viitsi, üldiselt 4 võitu ja 2 kaotust, mõlemad 2-3. Niiet suht okei.

Peale kaheksat jõudsin natuke koju, kodus ootasid sugulased ja sünnipäevalaud. Sai kõht kenasti täis söödud ja varakult magama mindud, kuna järgmine päev olid jälle võistlused. Seekord siis Võhmas. Kohale jõudes ja natuke sooja tehes sain aru, et täna poleks pidanud tulema, tervise pärast. Köha, nohu ja lisaks hakkas mängimise ajal pea valutama. Peale esimest mängu küsisin siis sealse admini käest peavalurohtu või valuvaigistit ja sain. Sellega oli juba päris hea olla, peavalu polnud ja mäng tuli hästi. Panin veel Toomjõele, veerandfinaalis kaotasin Villemsile. Siis olin Silver Kruusalu vastu veel 0-2 ja 8-10 taga, kuid päästsin 2 matšpalli ära ja võitsin 3-2, juhhuu! Lõpuks siis 8. koht, asetus oli 10, niiet võib rahule jääda. Pärast siis Sämmi grillist läbi.

Nüüd ongi siis vaheaeg käes ja mõnus lebo. Sel nädalal trenne pole, reedel Jüris küll on, aga reketit kaasa ei võta, lähen ujuma hoopis selle asemel.

"Vahel võiks kõik olla nii, et miski ei muutu kunagi, et ma lihtsalt lähen ja tulen ja lähen ja tulen ja kõik on ikka veel siin."

JUST MINA OLENGI TALLINNA KOOLINOORTE MEISTER VOL.3 :D

MA SUUTSIN SEDA, JUHHUU!!

Pikem postitus selle päeva kohta tuleb homme või mõni päev hiljem. Igatahes tuju on hea ja mõnus on olla :)

http://www.youtube.com/watch?v=v9DpPOsWNdQ

MA USUN ENDASSE!

Seekord siis jälle samuti nagu eelmistel aastatel, nüüd on neid aastaid juba mitu. Otsest eesmärki sel aastal pole, sest eelmisel aastal juba õnnestus oma meistritiitlit kaitsta. Muidugi kuskil kaugel südamesopis põleb ikka lootus võtta ka sel aastal see ilus kuldmedal ära. Vähemalt on pabin kuidagi väiksem, kui muidu on olnud.

Nüüd siis sööngi siin krõpse, vaatan jalkat, võibolla avan õlle. Õnneks hakkab võistlus mul alles kell 1, kuigi lähen kindlasti varem kohale, nii igaks juhuks. Ei saa midagi juhuse hooleks jätta ikkagi. Hommikul magan kuskil kümneni, siis teen ühe maitsva omleti ja annan tuld.

PÖIDLAD PIHKU!

Näitlus

Ahoila!

Peale mu diipi postitust polegi siia siis midagi kirjutanud. Minu rahuloluks sai see postitus palju positiivset tagasisidet, ehk suutsin inimesi pisutki mõtlema panna. Kuid tänu võlgnete selle kirjatüki eest ka Mitt Mariannele, ilma kelleta ma seda vähemalt siiani kirjutanud poleks :)

Igatahes eelmine nädal oli huvitav. Esmaspäev ja teisipäev olid tavalised. Või noh, tegelikult mitte, sest esmaspäevast kuni kolmapäevani valvasin ma Preesi 34 maja. Muidu oli kõik normaalne, kui välja arvata teisipäeva öine seiklus. Unustasin päeval peale garaaži ülevaatust signa alla panna. Siis kell 2 öösel tuli see meelde, panin nagu signa alla, klõpsisin mingeid nuppe ja siis ütles, et kõik area-d on valve all, FAKK! Ma mängisin mingit hullu pangaröövlit seal, jooksin pesus ümber maja, kui õues oli -17 ja lasin koera esimese korruse köögist, ülesse grämpside juurde, kus signat pole. Läksin ise ka sinna magama. Saatsin Annile sõnumi ka, kui ta selle kätte sai, siis helistas tagasi ja rääkisin, mis toimus. Lõpuks tuli välja, et polnud toal mingit valvet peal, kena :D

Kolmapäev oli siis lebo, kuna kolmapäevast reedeni oli ju õpetajate streik. Neljapäev oli aga üks päris pikk, väsitav, kuid meeletult lahe päev. Ühistransport ju tol päeval ei käinud, mis tähendas, et ma pean jalgsi kogu päeva ringi trippima. Kõigepealt siis kooli, kus oli Getter Jaani kontsert, kuid ega ma vaid selle pärast sinna ei läinud. Meil olid ju plaanitud filmivõtted, mis ka teoks said. Päev algas kell 10, kuid enne seda jõudsime me saali valmis seada ja Getteri lavatehnika aulasse tassida. Siis oli esimene stseen, kuid täpsemalt ma siinkohal edasi ei räägi... Las midagi jääda saladuseks ka. Päeva staar oli minu arvates Haisu-Hans, kes lihtsalt suurepäraselt oma rolli välja mängis, siiamaani naeran selle üle, milline ta seal oli. Muidu Getterilt sain privaatkontserti põhimõtteliselt ja autogrammi sain ka pildile, mis Reeda ja Priidu hõbepulmas tehtud sai, ühe samasuguse andsin talle ka, mis talle väga meeldis :)

Võtted lõppesid umbes kell 5, siis jalgsi trenni. Kena 45 minutit soojendust enne trenerohvgat. Trenn oli vist tavaline, aga see kojutulek. Mingi 50 minutit sel hetkel sada kilo tunduva kotiga oli päris karm, lisaks käes veel naistepäeva lill emale.

Reede oli lebo, Jüris lasin ka nendel rahus sette mängida.
Laupäeval olid Harjumaa meistrivõistlused, kust eelmine aasta sai nelja medaliga tagasi tuldud. Sel aastal läks ka hästi, juunioride finaalis kaotasin Mikule, eelmine aasta kaotasin samuti finaalis Timole, niiet kahjuks individuaalne kuld jäigi tulemata, kuid pole hullu. Juunioride paari panime Mikuga kinni. Meestes läks ka päris hästi seni kuni vastaseks oli jälle Mikk. Kaotasin 2-3, kuigi viimases olin veel 7-1 ees. 7-5 seisul võtsin timeoudi, mille ajal ma pikali viskasin, kuna selleks ajaks oli seljataga vähemalt 15 mängu. Kaotasingi siis selle mängu lõpuks. Igatahes lõpuks siis ühe hõbeda ja ühe kullaga tagasi ning ise rahul.

Pühapäev oli vaba, mõtlesin veel Lindmäe memoriaali vaatama minna, kuid pinks oli tol hetkel viimane asi, mida mu silmad näha tahtsid. Lihtsalt ei suuda 6 või 7 päeva nädalas seda lendavat valget muna vaadata.

Eile oli rahulik, trenn oli mõnus, peale laupäeva tegi motivatsioon kerge tõusu.

Tänane päev siis ka suht huvitav olnud. Peale bioloogiat nägin kartsas Read ja ta ütles, et mul homme pinksivõistlused, koolidevahelised. Eelmised aastad on need olnud aprilli lõpus, seega tuli see mulle suure üllatusena. Aga tänu sellele ongi vähem aega pabistamiseks, need on ainsad võistlused, milleks ma pablan. Peale kooli siis grämpside juurde sööma ja siis koju. Helistasin veljemüüjale, leppisime õhtuks kohtumise kokku. Kõik oli sinnamaani kena, kuni natuke sõitsin ja rattaid keerasin. Kahjuks käis vastu, kuid muidu veljed väga ülbed ja kenasti sobisid. Täpselt selliseid 5-kodaraga velgi olen ma koguaeg ette kujutanudki. Igatahes kui homme aega on, siis võtan temaga veel kontakti ja äkki mõtleme midagi välja. See oleks väga äss.

Adios Aksels!

Õnnetus

Ma olen mõelnud seda juba pikemat aega teha. Võib öelda, et mitu aastat juba. Tahan nii endale, kui ka teistele kirjutada uuesti oma blogi esimese postituse. Ma tunnen, et see on mu sees veel ikka nii täpselt olemas ja tunnen, et tahaks selle võimalikult detailselt kirja panna.
Läks siis kiireks selle trenniminekuga nagu alati, muidugi oli vaja viimasel hetkel veel põiel käia. Selle peale olen ma nii palju mõelnud, et kui oleks trennis kusel käinud, siis oleks see äkki ära jäänud. Aga oleks on paha poiss. Tatsasin siis kiire sammuga piki Preesi tänavat, siis Kolde puiesteed. Ristimikule jõudes põrutas veel viimasel hetkel lühike buss üle ristmiku, mille number oli 26. Kuna ma nagunii hilinemas olin, siis pidin selle bussi peale jõudma. Autod jäid seisma, neil foorituli oli samuti punaseks muutunud ning alustasin jooksu. Ma seda enam ei mäleta kas oli ka mul punane, või põlesid juba kollane ja punane koos. Igatahes panin ajama ja siis käis pauk ära. See tunne oli kuidagi nii eriline, see lendamise tunne tundus nii pikk. Järsku prantsatasin keset Kolde puiestee ja Sõle tänava risti pikali maha. Silmanurgast nägin autol ohutulesid vilkumas, ümberringi kõik jõllitasid ning teised autod veeresid vaikselt mööda. Autojuht, kes mulle just otsa oli sõitnud, küsis kas minuga on kõik korras. Ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda ja ütlesin kurjal toonil, et ei. Ma sulgesin oma silmad, sest ma nii tohutult kartsin seal maas lebades. Kartsin seda, mis tuleb. Kartsin seda, et keegi võib minust lihtsalt üle sõita, kuna see kümnemeetrine õhulend ülekäiguraja juurest edasi viis mind tõesti päris ristmiku keskele. Peale silmade sulgemist kuulsin kõrvus kumamas: „palun kiirabi kolde puiestee ja sõle ristmikule, siin juhtus õnnetus“.
Vahepeal, kui kiirabit ootasin sel külmal maapinnal, jäi seisma G4S auto, mille juht mul pea kinni sidus kuna mul peas korralik haav oli. Möödusid mõned minutid kui kuulsin sireene, peas oli sel hetkel vaid üks mõte: lõpuks ometi! Need hetked seal maas tundusid jällegi niii pikad. Kiirabi jäi seisma, küsiti, kust on valus. Vastasin siis, et vasakut jalga ei tunne ja vasak õlg teeb ka põrguvalu. Seljas oli mul ju seljakott, mis kindlasti eemaldamist vajas. Kotist oli keegi vahepeal välja võtnud rätiku, mis asetati mu lõhkise pea ja külma ning märja asvaldi vahele. Kotirihm tõmmati võimalikult pikaks, kuid sellest polnud abi. Ma vist tõesti karjusin seal maas, sest see koti äravõtmine oli üks valulikumaid hetki mu elus. Kuidagi tõsteti mind siis autosse, seal suutsin isegi enda isikukoodi ja ema telefoninumbri öelda. Enne autosse tõstmist nägin veel silmanurgast keset teed lebavaid valgeid DC tosse, nendest olin ma lihtsalt välja lennanud.
Algas sõit haiglasse. Tegelikult oli kuradi vinge sireenide saatel läbi linna kihutada, ma tundsin, et need kiirused väiksed küll ei olnud. Kordagi seisma ei jäänud, aga kurvid ja pöörded olid minu jaoks küll valusad, kuna iga väiksemgi liigutus tegi just õlale metsikut valu. Haiglasse jõudes tundsin veel viimaseid märgasid vihmapiisku oma näol.
Haiglas küsiti kõigepealt jälle igasugu infot, millest mul õrna aimugi polnud, kuna ma korralikus šokis olin. Iga minuti järel läks valu aina tugevamaks ja tugevamaks. Seejärel veeretati mind kuskile imelikku ruumi, siis kui mind kuskile ümmargusse torru sisse lükati, siis oli selge – kompuuter. Tõsteti mind siis sinna lindi või asja peale ning lükati sisse. Kahju, et need nii väiksed on, mina oma laiade õlgadega ei mahtunud sinna väga hästi ning tuli jälle oiata. Seejärel sõimas see tädi seal ühte õde, kes sai peapesu selle eest, et polnud minult mu kahte hõbeketti ära võtnud.
Poolteist piinarikast tundi pidin ma seal ooteruumis karjuma ja kannatama. Kuigi noh, ega ma ei karjunud, kuid oigasin küll väga kõvasti. Selle aja jooksul tehti mulle 7 valuvaigistavat süsti, kuid mina nendest mingit kasu ei tundnud. Käisid ka veel politseinikud, kes minult mingid tunnistused võtsid. Ega ma järgmine hommik enam midagi ei mäletanud, mis ma neile rääkisin sest ma olin ikka korraliku paugu all. Õnneks nägin seal veel ka ema, kellele oma rasket elu kurta sain. Varsti võeti riided ära, särk lõigati puruks, mis seljas oli. Seejärel tuli järgmine õde, kes mind mööda katkiseid koridore pikalt veeretas. Siis oli minek kolisevasse ja veel katkisemasse lifti. Väljudes olin sattunud päris uhkesse kohta võrreldes eelmisega. Lõpuks toodi mind siis opituppa.
Olid suured valgustid, mille alla mind asetati. Seejärel üks tädike seal ei suutnud mulle kuidagi kanüüli sisse saada, neljandal katsel sai asja korda alles. Peale seda tulid kõrvalruumist mitu targa näoga valgesse riietatud inimest ning siis öeldi, et sa jääd kohe rahulikult magama. Nii ka oli.
Hommikul ärgates ei saanud miskit aru. Kus ma olen? Kes ma olen? Mis juhtus? Ärkasin umbes kell 6, kuulsin et olin pikal operatsioonil, 4 tundi lugesin kuskilt paberitest välja. Edasi läks nii, et 20 minutit uinakut, siis ärkasin ülesse, ei saanud ikka maast ega ilmast aru, katsusin plaastreid, mille all tundusid mingid imelikud jooned olevat ja peale seda jäin uuesti magama. Nii oli korduvalt. Kell oli umbes 10, kui tuli see arst, kes mind opereeris. Rääkis mulle mis minuga juhtus. Umbes sellel ajal käis mul ka ema külas, kuid ma ei mäleta, kas see oli enne arsti käiku või peale seda.
Ta siis lohutas mind, rääkis ka mulle kõigest. Sellest, et ta peoga rahusteid neelas ja magama ei suutnud jääda. Vanaisale ja vanaemale me rääkisime sellest suurest jamast alles opijärgsel hommikul, kuna pole vaja neile mingeid šokke tekitada. Ema tõi mulle siis ka igast sööki ja telefonilaadja. Lisaks ka selle joogipudeli, millest ma peale haiglaskäiku kordagi joonud pole, sest see toob mulle mu kõige mustemad mälestused meelde.
Samal päeval käis ka palju sugulasi mind vaatamas, kes kuidagi mu seisundit uskuda ei suutnud. Küsiti ka, mis mul arus oli. Ei osanud muud vastata kui ei tea.
Kahjuks ma seda enam ei mäleta, kes mis päeval käis. Igatahes esimesena käis Alexander mind vaatamas, hiljem palju klassiõdesid. Tulemuseks palju pisaraid. Kas võis olla näiteks see teine päev, kui ma intensiivis olin, kui mu treener mind vaatama tuli. Vestlust eriti ei mäleta, kuid see on mul meeles, et ta ära minnes kokku kukkus... Pole ka midagi imestada, et ma esimestest päevadest midagi ei mäleta, kuna see rahustite ja valuvaigistite ja kõikide muude ravimite pauk oli lihtsalt nii võimas.
Kõik need intensiivpalati ööd olid päris unetud. Magada sain ju ainult selili ühes asendis, ei mingit kõhuli magamist, mis mulle meeldib. Aga katsu sa mitu nädalat ühes asendis magada, lisaks veel ärkvelolles samas asendis olla. Raske ja tüütu, aga mis teha, tuli kannatada. Kuid seoses magamisega tuli nüüd meelde esimene söömine. Tänu sellele tuli meelde, et treener käis mind vaatamas ikka esimesel päeval ning ta sattus just söömise ajal mind vaatama. Kõigepealt oli üks õde, kes mind üritas istukile saada. Ei tulnud asjast midagi välja, tuli teine. Nad andsid endast 100 protsenti, kuid nad ei suutnud mind istukile aidata. Tuli kutsuda kolmas õde. Lõpuks siis läbi valu ja vaeva olin tõusnud koos kolme õe abiga istukile. See tunne, see jõuetus, see oli midagi sellist, mida ma kordagi elus tundnud polnud. Jõudu lihtsalt ei olnud ja kõik, tee mis tahad. Ma ei suutnud tõsta oma paremat kätt, mis oli täiesti terve, välja arvata väike kivitükike, mis oli peopesas naha all. See tähendaski seda, et üks õde pidi mind ise toitma, aga tal see eriti välja ei tulnud. Suuresti oli asi ka minu tahtmise taga, isu polnud absoluutselt. Ta loobus peale seda, kui olin paar korda öelnud, et ma tõesti ei soovi. Vähemalt suutis mu treener mulle magustoidu sisse sööta. Järgmisel päeval sain juba ise istuli, väike areng oli juba toimunud, kuid edasi saigi asi ainult paremuse poole minna..
Peale 4 päeva intensiivravipalatis viidi mind üle tavalisse palatisse. Sealsetest inimestest on mul meeles Toomas, vuntsidega vanem mees, kellel oli seljaga miskit tõsist juhtunud toas kukkudes. Tema oli ainuke kellega ma päriselus näost näkku normaalselt rääkida sain. Põhjuseks oli see, et haigla läks seagripiohus karantiini. See oli mulle emotsionaalselt väga raske, kuna pidin teadmata kaua olema ilma sõpru ja sugulasi nägemata. Õnneks tõi Karel, kes on tuttav, kes töötab selles samas haiglas, mulle vahepeal läpaka. Ilma selleta oleks ma vist küll otsad andnud.
Teises palatis olles sõin ma muidugi juba koguaeg iseseisvalt. Piinasin ennast meelega sellega, et kui sõin, siis konkreetselt istusin, mitte ainult ülakeha ei olnud ülesse tõstetud. Keeruline aga noh. Ühesõnaga vasak jalg hakkas tänu sellele korralikku valu tegema, sest kui veri sinna valguma hakkas, siis läks jalg raskeks ja hakkas luud nagu tõmbama vms.
Kuna ma eriti ei söönud, siis polnud ka erilist vetsuhäda, kuid viiendal päeval hakkas ka see tunda andma. Ma suutsin kaks päeva korralikku sitahäda kinni hoida, on see vast saavutus omaette. Oli kätte jõudnud aeg, et ette kanda oma hädast õele. Ta tõi siis ratastooli, kuid ega sinna nii väga lihtne ei olnudki sisse istuda, vahepeal tuli ka püsti ju seista. Püstiseismist olin ma juba paar päeva harjutanud. Imelik on mõelda küll praegu, et peab harjutama selliseid asju. Ega mul see alguses kohe üldse välja tulla ei tahtnud. Kui õde oli mind suurde ja avarasse peldikusse lükanud, mind potipeale aidanud ja ise välja läinud, oli superhea olla. Rahulikult sai kõik välja tulistatud ning oma mõtteid mõeldud, kuna parimad mõtted tulevad alati vetsus olles. Järgmine päev sama protsess kordus.
Ühel päeval toodi meie palatisse üks venelasest vanamees, kes kohe algusest imelik tundus. Ilmselgelt polnud tal peas kõik korras. Päris naljakas oli, kui öösel vend magas paar minutit, mida ta tegi meeletu norskamise saatel ning peale mõneminutilist tudumist tõusis ta üles ja läks jalutas umbes sama kaua. Seejärel tuli tagasi, norskas võrdsel helitugevusel mootorsaega jälle maksimum 10 minutit ja oli taaskord aeg väikeseks jalutuskäiguks haiglas. Ja nii kestis see terve öö... Lõpuks sai ka õdedel siiber, ning ta seoti paari rihmaga tuimalt voodi külge kinni. Sellest ei piisanud, kuna vend rabeles lihtsalt lahti. Pärast pandi paar rihma juurde ja peale seda ei saanud tüüp enam liigutatagi ennast, paras.
Sama vend, kuid öö või kaks hiljem suutis sama vanake teha midagi väga rõvedat. Nimelt sittus ta ennast konkreetselt täis. Seda tegi ta vist magades või igatahes pikali olles. Hais oli massiivne, vaatepilt oli jõhkralt rõve. Kuna ta kuskilt vetsupaberit endale hankida ei suutnud, tõmbas ta lihtsalt näppudega üle oma pruuni tagumiku. Peale seda vaatasime ühe teise eestlasest palatikaaslasega üksteisele otsa ja hakkasime südamest naerma kogu selle jama peale. Lõpuks peitsime mõlemad pead tekkide alla ära, kuna see hais oli lihtsalt väljakannatamatu.
Mõni päev hiljem tuli see opiarst oma igapäevasele ringkäigule haigete juurde. Iga kord oli tal ka mingi 30 inimest kaasas, ilmselt praktikandid, kes palati iga jumalama hommik ühtemoodi ära ummistasid. Sel päeval saatis ta teised minema, paar tähtsamat nägu jäi veel sinna ja ta küsis, et noh, kas koju minek või. Mulle see mõte meeldis ja mitte vähe.

Oli 12. päev selles neetud punase-sinise triibulises valges haiglahoones, kui ema tuli mu palatisse koos riietega ja sel hetkel ma mõistsin - nüüd on minek koju... Lõpuks ometi!

Caabacased

Õhtust. Mõtlesin, et võiks üle pika aja ikkagi ühe kuu jooksul üle ühe postituse kirjutada. Ei tea mis mul viga on, aga pole suutnud seda teha. Kuid äkki siis täna õnnestub.

Vahepeal on siis möödunud palju pikki koolipäevi ning nagu ikka, ka võistlusi. Veebruari alguses käisime oma rahvaga, kes siis sel hooajal on Kätlin, Mikk, Andres ja Sven, Tartus. Alguses oli korralik segadus seal võistluse korraldajal, kuid vaikselt hakkas asi sujuma ja mängud pihta. Kõigepealt oli üks lebom mäng ning seejärel kohe vana sõber Mikk. Esimese seti kaotasin 15-17, teise võitsin kindlalt, kolmandas olin veel 8-3 taga, kuid võitsin 9-ga ära lõpuks. Siis võitis veel tema ühe seti ning oli otsustav sett. Olin pidevalt kahe punktiga ees, kuid varsti oli seis 8-8, seejärel võttis ta timeouti. Peale seda lasi ta räige sita kohe võrgu alla, järgmine punkt oli mega. Ülipikk punkt, mille ma võitsin ning siis oli minu kord timeout võtta seisul 9-9. Edasi olid tema servid, lükkasin need mõlemad kenasti eestkäe nurka ära ja võitsin mängu 3-2! Juhhuu!

Järgmine vastane oli Roomet, kellele eelmine võistlus kaotasin kindlalt 0-3, tegin eelmisest korrast omad järeldused ja võitsin ise sama kindlalt 3-0 ning olingi poolfinaalis! Seal tuli alla vanduda oma armsale treenerile Kätlin Latt'ile, kuid see oli normaalne asjade käik. Mängu näete siit: http://www.youtube.com/watch?v=6Pwt9IW1qEc :P

Lõpuks siis 6. koht 68-st ja mõnus positiivne laeng käes. Peale võistlust läksime Mäkki ja mina premeerisin ennast ühe BigTasty einega, see oli nii nomnom.

Eelmine nädal oli siis lebo nädal, neljapäeval oli aint 3 tundi ja siis aktus. Seekord lauldi Eesti hümni kuidagi väga kenasti kaasa või mulle ainult tundus see nii? Igatahes lõuna paiku mängisime veel Mikuga trennis 15 setti. Reedel sai kaua magada ning kella kolmeks Haabneeme mindud traditsioonilisele EV aastapäeva pidusöögile. Johhi ja Markusega sai seekord ikka kõvasti nalja ning niihea oli niipalju magusat süüa jälle :D Muidugi oli üks päev üle pika aja, mil sai Eesti lippudega ringi sõita ning seda ma ka tegin, esimesel ristmikul viskasid kohe paar venda käppa, äss!

Laupäeval oli siis minek Aserisse, juunioride eestikatele. Saali astudes möllas seal mõnus tantsumuusika, mille järgi ma muidugi paar sammu pidin tantsu lööma ning siis sai soojaks mängida. Esimene mäng oli kohe väike pettumus, et mingi suva narvakas mind ära kottis, kuid õnneks polnud ma ainus, keda ta üllatas. Lõpuks jõudis ta vist kümnendale kohale. Siis oli üks kergem võit, siis üks nõmmekas, kellele ma 2-3 kaotasin, vot siis läksin ma küll närvi. F off ausalt mingi Joosep Kuusk tuleb ja kotib mind oma nupu-ja antikummiga ära. Igatahes siis võitsin 3 mängu järjest ja lõpuks koht 17. Ei saa nagu päris rahule jääda. Viimane aasta juuniorides siis...

Õhtul jõudsime vara tagasi, mingi pool 6. Siis jõudsime veel Mikuga kossu vaatama, kus Kalev kotti sai. Peale kossu läksin linna, kus sain Teisiga kokku. Läksime siis vesipiibubaari, kus ees ootasid Geit, Krissu ja Ragnar. Kuidagi nii mõnus seltskond oli ja tore oli teda ka ta väikse salavisiidi ajal näha, btw veelkord suured tänud nupukummi ja kirsi-koka eest :)!

Seekordne pinksipostitus saab nüüd läbi ja ma olen endaga rahul, et ma selle lühikese kuu jooksul 2 korda siia midagi kirjutada jõudsin. Äkki kui väga joppab, siis tuleb homme siia ka üks valmiskirjutatud eriline postitus, kuid see jääb nii kauaks saladuseks, kuni see siia ilmub.

See nädal siis vaja üle elada, laupäeval on täiskasvanute eestikad, pühapäeval siis finaalid. Järgmine nädal juba õpetajate streik ning siis mõnus lebo. Getter Jaani tuleb 8. märtsil kooli ja puha, jutustasin temaga eile ka paar sõna :)

See'ya!

Kitz

Pealkiri on sellepärast selline, et kirjutan postituse eesti keele tunnis, kus teemaks on August Kitzberg. Aga üldiselt nüüd.

Ma nii lootsin, et saan ühes kuus ka vähemalt 2 postitust kirjutatud, kuid nii ei läinud, suht masendav aga noh. Lihtsalt on jälle nii kiire olnud ja vaba aega vähe. Võiks ikka palju rohkem seda vaba aega olla, kuid pidin selle treeneriameti ikka ükskord korralikult ka ära proovima.

Ma imestan seda, et koolist pole mul siiani otseselt kopp ees. Lihtsalt võiks nagu iga päev näiteks teiseks või kolmandaks tunniks olla, siis oleks väga äss.

Viimasel ajal olen tavalist koolilapse ja pinksitatika elu elanud. Koolis läheb normaalselt, kuigi võiks paremini. Need ained, mis mulle meeldivad, need ikka kindel 4 või 5, aga näiteks matemaatika on küll mindfuck ikka, megakeeruline shiid. Just eile käis klassis leht ringi, kes tahavad matemaatika keskkooli eksamit teha, sinna tuli mingi 6-7 inimest vist kahe klassi peale kokku. Vaatasin lihtsalt klassis ringi, paar inimest viitsib/tahab midagi teha, teised istuvad niisama, räägivad juttu või lebotavad pea laual asetsevatel kätel.

Võibolla ma siia oma päevakava enam väga täpselt ei kirjuta, et mis täpselt see päev oli ja värki, kuna seda kirjutan ma viimasel ajal twitterisse. Võistlustel on ka nagu paremini läinud, enda tase on lihtsalt natuke tõusnud, endast nõrgematele enam väga ei kaota, vahel üllatan mõnda esisaja venda, kuid siiski võiks veel paremini minna. Suvel siis Hiina jälle, kuigi seda ma vist juba olen öelnud.

Järgmisel suvel on siis juba uued plaanid, kui kenasti saab gümna lõpetatud. Sain need plaanid emale ka siin paar päeva tagasi räägitud. Ma ei tea kas siia ka see kirja panna või ei, igatahes siis plaan vähemalt aastaks Eestist ära minna. 1 motivation pildi panen siia ka.

Pühapäeval lähen Tartusse võistlustele, homme lähen võibolla Kätsiga ta vanaemale külla ja koertega jalutama, oleneb mis kell ta Raplast tagasi jõuab. Siuke läbisaamine treeneriga siis :D Täna õhtul siis Jürri veel, vähemalt on seal nüüd kergem kuna 2 erineva tasemega gruppi - mina alustan nõrgematega 16.30 ja Kätsiga koos teeme tugevamale grupile alates kella 17.45-st. Pärast mängime teistega ja siis veel saunad värgid-särgid.

Järgmine reede veel järgmine gümnaasiumi pidu, kus ma väike korraldaja või asjaajaja olen võinii, koht on ülikõva ja parem oleks, et vinge pidu tuleks!

ARK-i peaks ka kirja saatma veel ja üldse teooriasse ära regama, kuna teooria saan juba nüüd ära teha kuna 17 ja pool täis. Sõidu saab siis 3 kuud enne süntarit ära teha.

Aitab kah tänaseks(või selleks kuuks),

See'ya.

WELCOMMEN 2012 :)

Igaaastane aastavahetuse postituse pealkiri siis :) numbrid muutuvad muidugi. Kõik on kenasti läinud, tavaline detsembri lõpp nagu alati. Kahjuks jälle eriti ei mäleta mis toimunud on, sest kõik toimus ikkagi ju eelmisel aastal. Okok, väike trollimine käib asja juurde. Enne jõule siis oli veel üks kooli gümni pidu, täitsa asjalik oli jälle. Siiski Vaksali oma oli parim ja Sossimägi oli jällegi pisut kehvem, kui see viimane, mis nüüd oli.

Järgmine hommik oli siis veel viimane koolipäev, mis sisaldas vaid ühte kontserti, kus kohale tulnud rahvast olid päris naljakate nägudega, ilmselgelt põhjuseks eelmine õhtu. Peale kontserti võtsin elu esimese Boosti koksi, mis oli ka meganjämm. Siis tukastasin paar tundi kodus ning käisin pinksisaalis oma jõuluturniiri karikal järel. Reede oli siis juba puhas lebo, sest Jüri trenni ka polnud, mõnus.

Päev hiljem olidki jõulud, sai jälle ennast kõige õigemat eesti toitu täis pugitud, lisaks sõin veel esimest korda mingit kala, seekord oli selleks silm vist. Kuidagi kehva on seda käänata siin teksti sees. Igatahes siis tuli kingituste aeg ning taas võib rahule jääda. Kõige lemmikum siis uus hõbekett kaela, seekord juba palju jämedam, kui eelmine mis mul oli. See lõpetas pesumasinas, ma olen suht kindel, et see on endiselt seal, kuid pole olnud mahti ja tahtmist seda eriti laiali lammutada. Teine kink oli siis Rootsi kruiis :) , kuhu minek oli juba järgmisel päeval. Seekord sattusime siis muidugi tormi ajaks merele, mis oli iseenesest huvitav. Õnneks keegi merehaigeks ei jäänud ning saime kajuti aknast neid imelisi laineid vaadata. Igatahes meie aknast käis laine pidevalt üle ning ka 9. korruse kajutiaknad said pesu kätte, niiet päris võimas.

Linnas oli suht hullumaja, rahvast oli metsikult, poodides oli raske liikuda. Sai siis jällegi üks kuuma valge šokolaadi ring tehtud ning veendusime taaskord, et see on ikkagi ülimalt maitsev. Tagasiteel võtsime merehaigusevastased tabletid ka Annikaga sisse, sest lubati ju veel hullemat ilma, kuid õnneks nii ei läinud. Sai siis õhtusöögil jälle kõike sisse kühveldatud, mis vähegi ette jäi :D Lõpuks oli tõesti lõhkimineku tunne, mille ma vetsus ära ajasin.

Vahepeal olen ma siis tõesti puhanud. Stabiilne kell 1 magama ja enne 12 pole mingit elusolekutunnustki. Kirjutaks siia vahele, et paistab, et nii harva kui ma ka ei kirjuta, olen ma taas soone üles leidnud :)

Reedel oli taas Jüri päev, mitte küll treeneriksolemine, vaid hoopis tõmbasin sealsetele pinkskaritele, kes seal iga reede käivad, koti pähe. Seekord oli Mikk ka kaasas ning võitsin ka teda ja panin selle miniturniiri kinni. Auhinnaks šampus, jee. Pärast siis sauna korra ja siis linna, Scotland Yardi sama seltskonnaga. Tegime siis ka nendega väikse aasta lõpetamise. Eelroaks olid mingid ülimalt head kanatiivad, siis tuli õlu ja praad. Kõik oli ülimaitsev. Õhtu lõpetasime ka seal kella 1 paiku alles. Sama päeval käis minu juures ka mu kallis treener, kellele ma täitsa ise lõuna tegin ja siis kingituse andsin.

Ja siis tuligi aastavahetus.

Olin kaine nagu iga aasta vist. Šampus pole kindlasti ka minu jook, kuid ega see pole põhjus. Nüüd on korralik lumi järjest aastavahetustel maas olnud, niiet tuleb ka libedasõitu harjutada (u know what i mean). Igatahes kõigepealt alustasime Preesi tänaval esimeses majas saunaga, siis oli kord järgmise maja juures, kus oli õhtusöök. Sai siis Tujurikkuja naljade üle jälle kõvasti naerdud, ka muu üle mis sealt veel tuli, kuid see on kõige legendaarsem. Kell oli löönud 23.30 aasta viimasel päeval, kui avastasime, et peaks Vabaka poole liikuma. Panin auto ventilaatorid maximumi ja puhastasin muidu ka ära kuna päris korralik kiht lund oli juba peal. Peale paar kässarirebimist olimegi Tallinn hotelli juures ning jalutasime Harju mäest üles. Jalutasime oma kaameraga paar meetrit kahekesi, kui juba nägin Rassi ja Rissut. Hiljem tulid muudkui veel tuttavad ja tuttavad. Sai paar klöpsu tehtud ning siis jõudsin ühe tohlaka käest, kel rooma küünal oli, ühe küünlaga vastu pead saada. Ehk ma sain raketiga vastu pead, hea et see aint mütsi riivas.

Varsti veeresime siis tagasi, tegin paar 180 kraadist pööret jälle ja lasin enda patarei ka taevasse. Juh-huu.

Siis paar kõnet ja paar ess-emm-essi ning oli aeg magusa toidu jaoks. Sõin pisut torti ja siis läksin Mirru juurde. Niitore on sõpru üle pika aja näha ikka :) Ilm oli ikka fantastiline tol õhtul, tema juurde minnes nägin ma vist kõige tihedamat lumesadu oma elus, see oli tõesti ilus. Koju jõudsin siis sel ööl kella 5 paiku ning magama läksin pool 7. Väga ammu polnud ärgates näinud sellist kellaaega nagu kell 15. Oli aeg filmideks, kõigepealt Mr. Bean, seejärel Titanic ning lõpuks see, kus üks vend saab Jumalalt ilmutusi ning laeva ehitab.

Tänane päev oli ka vägagi asjalik, ärkasin jälle kenasti pool 1. Tore "asjalik" lause see esimene :D Aga siis helistas mu parim söberanna Teisi Tamming isiklikult ja kutsus mind õue. Muidugi ma nõustusin kuna mingit teist varianti polnud. Ei olnud ju jälle 2 kuud näinud :/ Kõigepealt pidin ma ta üldse üles otsima, kuna ta oskas minujuurde tulles ära eksida. Jalutasime siis pika ringi maha, rääkisime elust-olust ja siis avastasime ennast Räägu Pesas järjekorrast. Kavatsesin siis sealse kebabi ära proovida, kuid öeldi, et praegu ei ole küpset liha ja leppisin siis seekord topelträägu purksiga. Lõpuks kui kõhud täis, siis astusime bussipeale ning kihutasime linna ja sealt edasi juba Järvele ta Singapuri raha vahetama. Kaabakas oled, et sa nii neeger oled :D

Hiljem kihutasin juba 2012. aasta esimesse trenni kohe multipalle tegema, hurraa! Peale trenni aga tahtsin kohe autuga sõitma minna kuna homme lubab juba plusskraade. Karistasin siis Pelgus paar tänavanurka ära ning lõpuks Forelli tänava 2 parkimisplatsi, aaah see drift on parim!

Teletupsutadaa tänaseks :)