Tegelikult on päris raske alustada, kui pole niivõrd ammu kirjutanud. Möödunud on palju sündmusi, emotsioone. Need viimased on õnneks vaid head olnud, tõesti, viimasel ajal on kõik meeldivalt hästi läinud :) Viimasest korralikust postitusest ongi möödas juba peaaegu 3 nädalat.
Viimasest postituselt järgmine asi oligi üleelamislaager. Nüüd ka siis pikem jutt sellest.
Minek oli neljapäeval 21. aprillil. Kokku saime Balti jaamas, ma olin isegi esimesena kohal seal, kuigi arvasin, et hakkasin natuke hilja kodust liikuma. Rahvast muudkui kogunes ja kogunes, kui saime teada, et Vaikret ei peagi me ootama. Selleks ajaks oli rong juba üpriski täis ja nii me siis hakkasime oma suurte pakkidega järjest istekohti vallutama, kellel rohkem kotte kaasas, kellel vähem. Mul oli õnneks vaid seljakott ja kilekott, mille ma seljakoti külge sidusin. Loksusime tunnikese rongiga, Aegviitu, vaid 1 euro eest. Kohale jõudes ootasid meid direktor oma kuulsa bussiga ja Erki (Vaikre siis, nüüd hakkan ta eesnime kasutama) ise ka. Loksusime vaikselt siis juba vanasse tuttavasse paika, Kollassaarele. Kui sügisel rabas käisime siis ööbisime seal samas RMK majas. Edasi liikusime jalgsi, 1.5 kilti läbi metsa ja raba. Kohati viskas natuke üle kummikuserva ka, kuid polnud hullu. Oli tunduvalt meeldivam minna kevadel ilusa ilmaga rappa, kui sügisel mingi tuule, vihma ja pimedaga. Kohale jõudes ootasid meid juba 3 sõjaväelast, kes tegelesid just lõkke ülestegemise ja puude mahavõtmisega. Enne rappa minekut jagati meid gruppidesse. Peale väikest hingetõmbamist näidati igale grupile koht ette, kus nad ööbima hakkavad. Kui olin kohale jõudnud, oli tõsiselt palav, lisaks enda asjadele anti mulle ka toidukott (kellele siis veel), mis kaalus pea 10 kilo. Päris karm oli niimoodi läbi muda ja vee tulla, üle 100 kilo jalgel. Kui olime oma "villa" kätte saanud, siis tuli aeg, et seda tuunima hakata. Pilt allpool, kus 2 tüdrukut peal.
Grupikaaslastega jäin rahule, Mirjam ja Olga tegid head tööd, Mehis oli natuke uimane ja kandis liiga palju nuga kaasas. Ööbimine toimus siis sisuliselt lageda taeva all, vaid natuke kilet ja hunnik kuuseoksi kaitses meid vihma ja muude võimalike sademete eest. Enne magama minekut anti meile paar kiirsuppi, paar potsikut kartulputru ja mõned pakid kiirnuudleid. Esimesel õhtul sõime ära vaid kartulipudrud. Ahjaa, kuivikuid saime ka, neid oli ka kõrvale närida. Öösel me lõket valvata ei suutnud, aga need ööd- see ja järgmine öö jäävad vist elu lõpuni meelde. Need olid nii külmad, NII KURADI KÜLM OLI! Hommikuks olin maganud umbes 5 tundi, mis polnud tegelikult üldse paha, võrreldes sellega, et mu magamiskott valguse poole vaadates põhimõtteliselt läbi paistab. Hommikul saime kohe lõkke peal tehtud putru, aga kuidagi isu polnud. Õhtul sööma hakates avastasin, et olin koju jätnud noa ja kahvli. Tuligi endale paari sekundiga jälle ühest oksast midagi kiirelt leiutada, millega ma lõpuks 3 söögikorda läbi ajasin.
Peale sööki alustasime siis tuletegemis materjali otsimisega ning ka süütamisega. Tegime tulepulgaga tuld ja hiljem näidati veel palju erinevaid tule tegemise variante. Aeg muudkui läks ja läks ning oligi aeg lõunasöögi jaoks, milleks tuli taas oma lõke jalgele aidata ja katelokis vesi keema ajada. Peale väikest söömingut hakkasime raba äärel kaevu tegema. Kõigepealt kaeva poole meetrine auk, siis pane tihedalt kuuseoksad sisse ja kivid okste peale. Järgmisel hommikul on puhas vesi olemas. Siis saime teada, et iga grupp peab maha võtma ühe suure kuuse, kirvega, see ei olnud just hea uudis. Peldikut oli vaja ka ehitada ja igast grupist pidi veel üks liige sinna ka minema. Mina läksin siis kuuse kallale, Mirjam jäi onni natuke paremaks tegema, Mehis läks peldikuehitusele ja Olga tuli varsti mulle appi. Minu tööks jäi siis kuusk.
See oli kergeltöeldes raske. Möllasin ikka väga kaua sellega, vahepeal jõudsin ühe õlle veel sisse libistada, sest ilm oli soe ja see rassimine tegi kiirelt higiseks. Kui see kuusk lõpuks kragisema hakkas, oli tunne ülihea. Kätel oli 3 rakku, õnneks sain poole töö peal töökindad kätte. Lõpuks kui see 35-40cm läbimõõduga kuusk kukkus, oli põhjust rahuloluks. Onn oli peale seda juba parem, kui varem. Ka peldik oli vahepeal valmis saanud. Õhtuks ja ööks saime rea ülesandeid, mis tuli hommikuks ära teha. Metallitükist vilest kuni taskulambini välja. Õhtul jagasime ka ära, kes öösel tuld valvab. Vaikselt hakkasime siis oma ülesandeid täitma, mu vile tuli ülihea. Nuga ja midagi veel jäi tegemata.
Tule valvamise järjekorras mul joppas, olin kohe esimeses vahetuses, kella 00-st kaheni. See oli lihtne, üldse ei kiskunud jälle magama. Kuna Mirjam jäi teises telgis kogemata magama, siis istusin veel edasi, kella neljani ja veel natuke edasi. Vahepeal magasin tunnikese, kui Olga valvas. Siis ajasin ennast natuke peale viite üles. Õigemini ärkasin ise üles kuna külm oli, jälle NII külm. Pisarad voolasid ja hambad klõbisesid suus, kõik see käis automaatselt. Ahjaa, vahepeal jäi mainimata, et kella kolme paiku läks kõht tühjaks. Minnes kaevust vett tooma, nägin ma seda fantastilist taevast, seda ei saa sõnadesse panna. Tähti oli tuhandeid, nii tihedalt oli neid, nägin tol õhtul ka 5 langevat tähte. Kui kaevust vesi käes, siis panin kateloki tulele, seadsin nuudlid ja supi valmis ja asusin enda maokest täitma.
Ülesse jäingi siis põhimõtteliselt kella viiest hommikul. Enam ei suutnud tagasi "voodisse" minna, mulle aitas. Istusin veel 3 tundi seal lõkke ääres, alles siis sain sooja kerre. Hommikul sõime taas putru ning hakkasime vaikselt juba äramineku asjadega tegelema. Kustutasime lõkke, tegime oma onnid korda, pakkisime asjad kokku. Hakkasime siis neid palke tassima ja kuuseoksi vedama, mis eelmisest päevast sinna jäid. Erki pani kõik ülejäänud asjad ühte ämbrisse ja tulele. Lõpuks oli päris hea kombo kartulipudrust, pakisuppidest, nuudlitest, juustust ja konservist.
Kui tulema hakkasim oli kell umbes 1. Tagasiteel pidin pool teed tassima prügikotti, just sellel kõige hullemal ja vesisemal lõigul. Kui olime metsast välja saanud ja direktori bussi näinud, oli tunne ikka väga hea. Lõpuks sai see läbi. Vahetasime riided ja asusime bussiga taas rongijaama poole liikuma. Enne minekut saime Erkilt veel suure kiituse, pidavat olema väga ühtne grupp, saime ka kõigega hakkama, mis meile eesmärgiks pandi.
Aegviidus läksime kohe kohalikku poodi ja ostsime jäätist ning vedelikku ka suu niisutamiseks. Peale rongist mahasaamist panin kohe koju vetsu. Polnud ju 2 ööpäeva pikal hädal käinud.
Sain 30 mintsa puhata ja siis pandi kohe rooli ning samal õhtul sauna.
1001 SÕNA, POLE PAHA :D
