HDR

Proovisin HDR pildi teha, esimeseks korraks käib küll :)

Aastake möödas..

Täna, aasta tagasi.

Juhtus see, mis muutis mu elu, vähemalt sel aastal.

Igatahes. Paranemine on läinud päris kiirelt.

Kodus õppida ma jälle absoluutselt ei taha, ei ole seda tunnet kohe. Kooli lähen teisipäeval.

Üritan siin suht lühidalt kokku võtta.

Täna käisin esimest korda lumega sõitmas.

Algas kõik auto lumest väljakaevamisega, see võttis nii 15-20 minutit. Lumekiht oli ka ~20 cm. Seejärel rahulikult tiirule. Kõigepealt postkontorisse, sealt Krissusse. Taksopargi ristmikul läks korra auto päris otse. Kohalt minema saamisega on ka probleeme. Nii vahva tegelikult, palju huvitavam sõita kui muidu :D

Viimased 2 kurvi kodujuures võtsin kergelt kässariga. Ema pistis kõrval muidugi karjuma. No ohtu ma kedagi ega midagi ei seadnud, milles probleem ma aru ei saa.

Oi kuidas ma ootan talve, mis tuleb 2 aasta pärast. Loodetavasti on selleks ajaks load käes. Talveks peaks soetama midagi, tagaveolise Sierra või mõne odava nelikveolise Audi.

Lihtsalt nii kadedaks lähen siin kodus, kuidas loen streetrace.org-i leheküljelt, kuidas enamus käivad õhtuti ja öösel mööda linna ringi libisemas.

Opp ja absull kõik muu sellega kaasnev.

Rõõm on teid tervitada üle pika aja.

Tere.

Hakkan kohe asjaga pihta, mis ma sellest tühjast-tähjast ikka jutustan.

Oli 16. novembri varahommik, aasta siis oli kaks tuhat ja kümme. Hämmastaval kombel sain ka üles kohe esimese äratuse peale, miks? Minek oli ju opile, muidugi oli närv ikka sees. Buss pidi tulema 7.13, siiamaani on see kellaaeg veel meeles. Kell pool 8 pidin juba haiglas olema, pärale jõudsime umbes 7.29. Andsin oma üleriided kuskile ära, endal polnud õrna aimugi kuhu.

Seejärel sõitsin ühe onkli ja ühe tädiga liftiga 7. korrusele. Kõik tuli tuttav ette, kõik oli sama: eesruum, palatid ja õed. Need mõnusad voodid ka muidugi.

Ootasin seal umbes pool tundi, mul oli tunne, et mind on täiesti unustatud. Opp pidi ju algama 8.15 või midagi taolist. Pisut peale 8-t kutsuti mind sinna laua juurde, täitsin 2 ankeeti ära, millest ühe ma olin korra enne juba täitnud.

Sain siis oma voodisse, pandi opisärk selga. Natukese aja pärast tuli üks mind opereeriv arst, mõõtis vererõhku ja küsis mõningad küsimused. Ütles, et kella kümne paiku saab opituppa ja seejärel ta lahkus.

Kuna midagi teha polnud, siis jäin magama. Paningi kohe kümneni välja kuni tuli üks õde ja mind üles ajas. Paneb imestama, et enne oppi magasin kohe niimoodi. Sõidutati mind siis kuskile A3 korrusele, kus olidki ainult opitoad, ärkamistoad ja muud toad. Ronisin opialusele ümber, siis lükati mind minu opituppa. Seal oli väga huvitav. Kuna eelmine kord ma maast ega ilmast aru ei saanud, kui opile viidi, siis seekord oli aega ja mõistust laialt. Eelmine kord olin veel haigla vanas osas, ka operatsioon toimus kuskil vanas veneaegses ruumis, liftidest ma ei räägigi. Seekord oli asi risti-vastupidi.

Toa nurgas oli kaamera, kust mind keegi jälgis. Pea kohal oli mul 3 suurt ja laia prošektorit. Igaühes oli 252 led-pirni. No mis teha, kui enne oppi igav oli, lugesin siis pirnid kokku :D

Siis avastati, et mul on rangluus ka plaat, palju poleks puudunud, et see mul sisse oleks jäänud. Enne toimingut üks vene tädike vaatas seal mingeid pabereid ja siis kostis: STOTA KAKOE?! Või midagi muud sarnast. Siis tõmmati suur telekas lähemale, võeti välja siis kuidagi see õla pilt, kus mul 2 plaati näha oli. See oli operatsionistidele spikriks natuke. Okei, jutt läheb segaseks.

Järgmisena pani see sama vene tädike mulle kanüüli sisse, esimene kord kuidagi valesti, ei saanud veenile pihta vist. Vandus natuke, võttis välja ja pani uude kohta. Nüüd mul selle vale koha peal korralik sinikas.

Seejärel läks möll lahti: tuli narkoosiarst, kes ütles, et kohe läheb uimaseks ning sa jääd magama.

Järgmine hetk, mida ma üldse tundsin, oli ärkamistoas. Mul tekkisid üle keha krambid, mu ümber hakkasid kõiksugu inimesed siiberdama nagu mesilased pesa ümber. Pandi hapnikumask pähe ja öeldi, et hinga rahulikult. Siis vajusin taas sügavasse unne..

Ärkasin lõuna paiku, opp kestis kõigest umbes 1.5 tundi. Haigla toidule ütlesin kohe ei, kuid ikka see pandi mulle sinna. Kogu selle pooleteist päeva jooksul sõin ma haiglatoidust 2 lusikatäit kohupiima kisselliga. Ema tuli vaatama mind, tõi ühe kolmnurkvõileiva. Sõin selle muidugi kohe kõik korraga ära ja 5 minuti pärast oli see sama võileib mu ees kausis, välja oksendatuna muidugi. Lisandunud oli vaid paar lonksu tikrivett.

Rohkem ma enne õhtut ei söönud, ka siis ütlesin haiglatoidule kindla EI ja sõin ära oma kohukese, rohkem ma tol päeval ei söönud.

Magamine tuli välja nagu eelmiselgi korral peale oppi. Umbes 2 tunni kaupa.

Hommikul ärkasin kell 6, pidime kraadima ja uni läks kah peale seda ära. Passisin tunnikese üleval ja jäin taaskord magama. Kella 8 paiku toodi hommikusöök, ka siis suutsin kurja näoga tädikesele külmalt EI öelda. Närisin õuna ära vahelduseks, see jäi mulle õnneks sisse. Varsti tulid arstid mind vaatama, Lugovskoi, kes mind opereeris seekord ja ka eelmine küsis oma karmil häälel jälle samamoodi nagu ta seda aasta tagasi tegi: NOH, KUIDAS ON? Ma kohe kardan seda häält. Näitasin talle, kuidas käsi tõuseb ja varbad liiguvad. Ütles et kas täna koju? Koju, muidugi koju. Poleks arvanudki, et ma nii kiirelt välja saan, olin arvestanud, et ühe päeva olen ikka veel sees. Seejärel tuli ema, samal ajal koos õega, kes tuli mul plaastreid vahetama. Õe nimi oli Karin, kes ka eelmine aasta oli, intensiivpalatis hoolitses ka tema minu eest.

Aga plaastrite vahetus... tegi kuradi põrguvalu. Kõigepealt see vanade eemaldamine. Ka see oli juba oigamapanev kuna see liim oli räigelt kõvasti kinni jäänud. Õde ise ka oigas koos minuga kaasa :D Siis võttis ta muudkui vatti ja tõmbas üle haava. AAH, SEE OLI VALUS. Tõesti valus. Mina juba tean, mida tähendab valu.

Siis vaikselt riidesse ja minema. Liftis tuli peale üks täiesti idiootne mutt, kes ütles ja korrustas ühte asja kogu lifti sõidu tee. Ütles, et ärge mängige, te jääte eluks ajaks siia. Ta korrustas seda muudkui uuesti ja uuesti. Ma ütlesin talle lõpuks, et ah kurat mine Paldiski maanteele ja astusin liftist välja.

Siis tellis ema takso järgi, takso tuli pm haigla ukse ette :D Ilus 5. seeria bemm, nahksisuga, mõnuus. Taksojuht ka naeris, kuidas kõik tädikesed taksole tormi jooksid. Ja siis tuli Varmo ja istus koos karguga esiistmele ja sõitis minema.

Viimastel päevadel on nüüd aina paremaks läinud.

Kuigi iga päev sama moodi: lõunani uinak, sööma, pikali, netti, sööma, lebotama, telku ette ja magama. Ja nii päevast päeva :D

Eile oli juba asjalikum päev. Karku kordagi ei kasutanud, saagisin lauaplaadi pooleks, puurisin auke, kruvisin kruve ja muud.

Täna sai siis lõpuks autoga ka väike ring tehtud. Kannatab sõita küll, kuigi selline tunne, et pole aasta otsa sõitnud. Sai jälle ehituspoes käidud, Selveris ja siis koju.

Sain ka 1. korda elus autot lumest puhastada, millega ma kohe sõitma lähen. Mõnus tunne.

Aitab kah nüüd lõpuks, see nädal tahaks kooli saada. Õnneks pole nad seal midagi eriti teinud.

Opile minek.

8 tunni ja 50 minuti pärast algab mu opp.

Siiani klõpsutades parim pilt.

Imelik on trenni minna teadmisega, et see jääb viimaseks korraks. Õnneks küll vaid loodetavasti paar nädalat vahe.

Sain uue sõbra :)

Tema nimi on Fujifilm Finepix S2800HD.

Tal on 3 jalga, vahel.

Ehk ma käisin siis täna kaameral järel. Pole ammu ühegi ostuga nii rahul olnud. Kaasa sain siis koti, pakuks, et see plekib 500 ringis, nahast ka veel :O + siis veel 4gigane mälukaart. Peale trenni läksin ja ostsin väikse statiivi ka ära kohe.

Sellel muidu suur 3 tolline ekraan ka.

Megapiksleid on ka hoopis 14, mitte 12.1 :)

Tervist, üle pika aja.

NONIINONIINONIIII! Jou rahvas :D

Polegi siia üliammu midagi kirjutanud, midagi korralikku.

Kirjutan siia nüüd eelmise postituse "kavapunktide" järgi.

1. Oli 23. oktoobri tume ning pime sügisõhtu. Olin Preesis, vanade naabrite juures. Järsku helistab kõrvalmajast Annika, kes ütleb, et autole sõideti sisse. Lendasime siis välja kohe ja no. Korralik mõlk ja pisut värvi ka maas. Täideti siis kindlustuspaberid ära ja kõik läksid soojadesse kodudesse tagasi. Saun oli too õhtu väga mõnus, hiljem proovisin midagi uut - õuna-ja virsikuõlut, virsikuoma oli parem. Mõlemad head tegelikult.

2. Päev hiljem saime mulle tuppa uued kardinad üles, millest siin ka pilt üleval on. Eriti vinged, kui ütled mulle: mine metsa, siis on lähedal minna vähemalt.

3. Kool hakkas, tunniplaan on muutunud. Kui varem oli 3 päeva nädalas teiseks tunniks, siis nüüd vaid 1. Õnneks on see reede, mil ongi ainult 5 tundi. Üks uus tund tuli, mida on nädalas kaks, majandus. Tundub enamvähem, kuid samas võib tunnis magama jääda.

4. Vähem kui nädala pärast lähen opile. Ma ei karda. Mõtlen pidevalt, mis peale seda on - kas ma saan kohe kõndida või tripin jälle natuke karkudega ringi. Selles olen kindel, et peale esmaspäeva järgmisel nädalal kooli ei lähe.

5. Vannitoa põrand on peaaegu valmis. 5 kotti betooni maha valatud, põrandaküte paigas ja plaadid peal, nüüd vaid vuugivahed vaja täita.

6. Paar päeva oli korralik valu paremal pool ühe hamba juures. Korra enne on igemepõletik olnud, meenutas seekord ka seda. Õnneks see nüüd möödas.

7. Laupäeval olid võistlused, võistkondlikud. Panime asja kinni, Timo ja Mikuga. Võitsime kõiki meeskondi 3:0. Karikas klubile, endale jälle seljakotid, Dumle shoks ja Cappy.

Ka pühapäeval olid võistlused, seekord individuaalsed. Jäin kõige hullemale kohale, 4-ks. Kaotasin 2 korda Kaspar Kasemetsale, keda ma päev enne võitsin 3:0. 3. koha mängus käis korralik andmine, kaotasin 2:3, viimane sett 11:9 :S

Shit happens.

8. Ärkasin üks päev, tõmbasin kogemata huule vastu lauda katki. No okei, panin äratuskella kinni ja magasin edasi. Järgmise helisemise ajal juhtus sama asi! Suht haige :D Pidin seda siin mainima. See läheb teema alla, millest ma just kirjandit kirjutasin: noori varitsevad ohud. Laud võib ka hommikul saatuslikuks saada (6).

9. Räige väsimus on tõesti viimasel ajal olnud, ainult magaks. Vahest tulen koolist, jõuan tunnikese kodus sliipi peksta ja lähen trenni.

10. Eelmine kolmapäev tegin pattu. Magasin tunnis, kunstiajaloos! Kuidas nii saab Varmo? See on mu lemmiktund ja ma magan. Õnneks küll vaid paar minutit. No oli mõnus pime ja väsimus sees, tuli tukk peale.

11. Trennid on megad, Juhan käib ka nüüd jälle. Vähemalt on viimase aastaga päris korralik areng toimunud. Eks muidugi sellest, et järjest tugevamad inimesed on meil trennis hakanud käima.

12. Eile tellisin kaamera ära, lõpuks ometi. Homme lähen siis järgi sellele. Valik langes ühele Fujifilmile, hind 3290.-, piksleid oli vist 12.1, zoom 18x, HD video ja muu hea. Muideks koti ja 4GB mälukaardi saan kauba peale, peale seda lähen ostan Fotoluksist ühe väiksema statiivi ka ära. Peale kooli tulen siis kiirelt koju ja lähen sinna kontorisse, see Pärnu maantee 105, mu kodust umb 15 mintsa jalutada.

13. Ma olen uue elukohaga lihtsalt niivõrd rahul. Pole naabreid, kes oma nina igale poole topiks. Kõik on palju rahulikum. Eile käisin kossu vaatamas, Kalev spordihallis, sinna oli täpselt 20 minutit jalutada. Kesklinn on ikka megalähedal. Vabakale ~10 minti, Viru juurde ~15, Olümpia hotellini ka ~15.

Aitab küll nendest punktidest. Nagu juba ütlesin, siis eile käisin kossu vaatamas, sealt saab alati ikka räige emotsiooni. Kalev läks vahepeal 17-punniga ette, siis jõudsid vastased viigini. Siis hakkasid keskmängijad möllama. Uus must, kes üleeile Tallinnasse jõudis tegi ikka 1. mängu kohta väga korraliku mängu. Pani rahva rõkkama päris korralikult paar korda - surus 2 korda palli pealt sisse, 2 kulpi olid ka ülihead ja just sellistel hetkedel. Igatahes Kalev võitis 11-ga.

Klassikaaslaseid ma ei jõua ikka ära kiita. See on metsik, kuidas ikka nalja saab. Ja nii päevast päeva, super! Poleks teid, siis poleks mõtet ka koolis käia. Aitäh teile.

Kirjutan nagu juba gümnaasium oleks läbi saanud :D

Paraleelist ilma ühe musita ma ka enam hakkama ei saaks :)

Tänane trenn oli ka ülim, üks parimaid läbi aegade. Rahvast oli vähe, 10 ainult. Alguses mängisin Kätsiga soojaks ja siis läks laudadevaheline lahti. Panin Kätlinile kohe 12-10, siis Henrile 11-8 ja võitja lauas Mikule ja teistele nii kaua kuni Kätlin sinna jõudis, siis hakkasin kotti saama, aga ainult temalt. Teisel laual tuli vastaseks kogu aeg Mikk, kellele ma 6 korda ära panin :D Vahepeal need punktid olid ikka ulmelised, ma olin eriti emotsioonaalne. Mis teha, kui sellised punktid ja kobinad tulevad :D

Elu üks parim trenn!

Homme teiseks kooli, enne seda tuleb auto remonti ära viia.

Aitab küll nüüd sellest jutust :D

Tänu blogile jäi mu uneaeg jälle loodetust tunni võrra lühemaks. Ise te koguaeg küsite, et millal sa lõpuks blogistad. Aga olgu,

ilusaid unenägusiiiid!

Manšud, Virgiiniad, Mardid.

Its moi life.

Mul tõesti lihtsalt ei ole viitsimist siia kirjutada. Kirjutan siia enda jaoks üles, millest ma juttu peaks tegema.

1. Autole tagurdati sisse

2. Sain uued kardinad.

3. Kool hakkas jälle, kopp juba ees.

4. 2 nädala pärast järgmine "vaheaeg" ehk opile minek.

5. Vannitoa põrandale olen valanud 125 kilo betooni ja ikka pole valmis.

6. Mul on jälle mingi igemepõletiku taoline asi.

7. Laupäeval on viimased võistlused enne oppi.

8. Ma lõin ühel hommikul 2 korda moka vastu lauda katki, ärgates.

9. Mul on metsik väsimus ja ma magan igal võimalusel.

10. Ma magasin esimest korda tunnis, eile.

11. Trennid on ikka ülimõnusad.

Looduslapse tuba :)